Kokkuvõte

Väljasaatmise otsuse tegemisel seisavad riigid sageli silmitsi keerulise dilemmaga: ühelt poolt kohustus teha rahvusvahelist koostööd ning tagada kuritegude toimepanijate vastutusele võtmine, teiselt poolt kohustus kaitsta üksikisiku põhiõigusi. See pinge muutub eriti teravaks olukordades, kus väljasaatmine võib viia isiku kinnipidamistingimustesse, mis ohustavad tema õigust mitte saada piinatud ega kogeda ebainimlikku või alandavat kohtlemist või karistamist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 tähenduses. Käesolev artikkel keskendub sellele, kuidas kinnipidamistingimused ‒ nii füüsilised olmetingimused (ruum, hügieen, värske õhu ja valgusvõimalused) kui ka vanglas kohaldatavad meetmed ja režiimid (läbivaatused, ohjeldusmeetmed, üksikvangistus jms) ‒ mõjutavad väljaandmise lubatavuse hindamist. Esmalt antakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika põhjal ülevaade sellest, millised probleemid väljaandmist taotleva riigi kinnipidamistingimustega võivad viia EIÕK artikli 3 rikkumiseni ning tuua kaasa väljaandva riigi vastutuse konventsiooni rikkumise eest. Seejärel analüüsitakse, millisel viisil on kinnipidamistingimustega seotud vastuväiteid võimalik väljaandmismenetluses esitada. Selleks käsitletakse rahvusvahelise ja riigiülese õiguse pakutavaid võimalusi ning Eesti väljaandmismenetluse regulatsiooni ja vaatleme, kas ja kuidas võimaldab kehtiv menetluskord selliseid vastuväiteid sisuliselt hinnata. Artikli viimases osas tehakse eelneva põhjal järeldus selle kohta, milliste sisuliste argumentidega ja millistele allikatele tuginedes saab väljaandmismenetluses põhjendada väidet, et kinnipidamistingimused taotlevas riigis on EIÕK artikli 3 tähenduses problemaatilised.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• karistuse täideviimine
,
• rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses