Juridica

Austatud lugeja!

Rait Sannik — 2026-03-24 11:24:15

Austatud lugeja!

Seekordne Juridica erinumber käsitleb Eesti Juristide Liidu konverentsi „Kas Eesti kohtusüsteem vajab reformi?“ (Tallinn, 25.09.2025) teemasid, keskendudes kohtureformile, mis on juristide hulgas tekitanud tugevat vastuseisu. Liidu liikmete seas on kohtunikke ja juriste mitmest õigusvaldkonnast. Nad kõik puutuvad ühel või teisel viisil kokku kohtusüsteemiga, mistõttu on vajalik juristide laiemas ringis sisuliselt läbi arutada kohtureformi head ja halvad küljed.

Kuna möödunud aasta septembris toimunud konverentsil tekkis avatud ja sisuline arutelu kohtureformi ning kohtunikuameti tänapäeva ja tuleviku üle, on paslik need arutelud ja seisukohad talletada ka Juridica veergudel.

Elame maailmas, mis muutub kiiremini kui kunagi varem ja meie kohtusüsteem peab õiguskorra tagamiseks muutustega kaasas käima. See on vajalik, et õigusemõistmine oleks osa ühiskonnast, olles samas uuendusmeelne ja toetades ühiskonna arengut kõigis eluvaldkondades.

Me ei saa mööda vaadata tehnoloogia arengust. Tehisintellekt on tulevikus tõenäoliselt kohtujuristide abiline, võib-olla isegi kohtunik. Kuigi seda on raske ette kujutada, peame niisuguse võimalusega arvestama ja sellele juba täna mõtlema. Sestap vajab kohtusüsteem tänapäeva ühiskonna arengut arvestades kahtlemata reformimist, kuid reformile peab eelnema juristide omavaheline mõttevahetus. Just juristide, mitte ainult kohtunike arutelu, ja seda eesmärki on Eesti Juristide Liit soovinud konverentsi ja Juridica vahendusel täita.

Kohtureformi mõju on mitmetahuline. Praeguseks on eelnõu autorid oma plaane muutnud, nii et maakohtute, halduskohtute ja ringkonnakohtute liitmist enam ei kavandata, mida võib põhiseadust ja praegust olukorda arvestades pidada ka mõistlikuks. Kuigi kohtuvõrgu kujundamisel peab arvestama rahvastiku paiknemist ja eri piirkondade majanduslikku olukorda, tuleb Riigikogul leida siin siiski tasakaal. Sama oluline on ka julgeolekuaspekt või kohtute sümboolne tähendus avalikus ruumis. Selles mõttes pani imestama Ida-Virumaal Jõhvi kohtumaja sulgemise plaan. Kohtute lähedus on alati mõjutanud inimeste käitumist ja turvatunnet.

Kohtute reformimine ei ole odav ning tõenäoliselt ei ole võimalik leida siin ka kokkuhoidu, pigem vastupidi, sest õigusvaidlused on muutunud varasemast märksa keerulisemaks. Seda enam peab õigusemõistmine olema kõigile kättesaadav. Õiguskorra tagamine on eelkõige meie rahva kokkulepete küsimus, mida peegeldavad põhiseaduses kokkulepitud alused. Kohtukorralduse üle otsustamine on põhiseaduse kohaselt Riigikogu pädevuses, mis lubab eeldada, et kohtureform viiakse läbi kaalutletult ning arvestatakse ühiskonna praegust arengut.

Tuleb silmas pidada, et mida paremaks muutub meie materiaalõigus, seda keerulisemad küsimused tõusevad üles õiguse realiseerimisel – see on kohtumenetluse tegelikkus. Riigikohtu juhised panevad aluse õiguskorra täiustamisele ning sellega kaasneb kahtlemata parem õigusemõistmine, kuid nende arengute tulemusena muutub kohtumenetlus paratamatult mahukamaks ja detailsemaks, mis vältimatult suurendab kohtute koormust. Sellega kaasneb omakorda kohtumenetluste venimine ning vajadus võtta tööle rohkem kohtunikke ja soodustada spetsialiseerumist.

Õigusemõistmine on muutunud üha keerulisemaks ja kulukamaks. See omakorda tõstab põhjendatult küsimuse, kas oleks vaja suurendada lihtmenetluste rakendamist ning laiendada vahekohtumenetluste võimalust. Niisiis ei pruugi küsimus olla otstarbekuses, vaid selles, kas kohus peab tegelema pisiasjadega, nagu näiteks lapse varatehingute kinnitamine, menetlusabi ja riigi õigusabi määramine või eestkoste aruandluse kontrollimine.

Õigusemõistmise otstarbekuse tagamisel on võtmeteguriks digitaliseerimine ja tehisintellekti kasutamine. Juba praegu lahendatakse 80% tsiviil- ja haldusasjadest ning umbes pooled kriminaalasjadest kirjalikult, tehisintellekt saab aidata kohtupraktikat analüüsida, leida ühisosa kompromisside leidmiseks ning ka hõlbustada dokumendihaldust.

Juridica on läbi ajaloo mõjutanud õiguspoliitika kujundamist Eestis – mitte poliitilise diskussiooni kaudu, vaid juriidilist analüüsi pakkudes. Loodame, et see Juridica erinumber aitab kohtute reformi aruteluga edasi liikuda ning leida Eestile kõige sobivam viis kohtureformi elluviimiseks.

Rait Sannik

Kas kohtusüsteemi on vaja reformida ja millised on sellega seotud hirmud?

Villu Kõve — 2026-03-24 11:28:31

Viimase aasta jooksul on kohtunikkonnas suurt diskussiooni tekitanud Justiits- ja Digiministeeriumi ettevalmistatud ja kohtunikkonnale erinevates versioonides esitatud muudatused kohtute seaduses ja menetlusseadustikes, millega soovitakse muuta nii kohtukorraldust ja -haldust kui ka menetluste korraldust (kohtureform). See on kaasa toonud suure hulga erinevaid uurivaid kirjatöid, artikleid ajakirjanduses, pöördumisi ja kriitikat. Argumentidena reformi vastu on esitatud kõikvõimalikke mõtteavaldusi alates põhiseadusevastasusest ja lõpetades väidetega kohtuvõimu tasalülitamise kavatsuste kohta. Avalikkuses on jäänud kõlama seisukoht, justkui mingeid muudatusi süsteemis ei ole vaja ega tohi teha ning lihtsalt oleks vaja rohkem raha ja kohtunikukohti. Artiklis analüüsitakse reformi eesmärke ja vastasseisu põhjusi ning mõtiskletakse selle üle, kuidas minna edasi. Seejuures ei ole keskendutud avalikkuse ette jõudnud erinevate eelnõude sätete analüüsimisele, vaid põhimõttelistele küsimustele.

Kohtureformid – kas „lõputu küünlapäev“?

Erkki Hirsnik, Tiina Pappel, Andra Pärsimägi — 2026-03-24 11:31:55

Eesti kohtute taasiseseisvumisaegset arengut jälgides ilmneb, et aastatel vahetult enne ja pärast Eesti taasiseseisvumist laoti õigussüsteemi toimimiseks vajalik vundament, millele on järgnenud väiksemad või suuremad muudatused kohtute organisatsioonis ja korralduses. Täna räägime kahest suuremast reformist, mis juba mitu aastat tõusude ja mõõnadega kord taanduvad ja siis taas esile kerkivad ning annavad alust küsida, kas peamegi vastamisi seisma ühe kohtureformide lõputu küünlapäevaga. Artikkel teeb tagasivaate aega, mil toimusid taasiseseisvunud Eesti kohtusüsteemi reformivad muudatused ja selgitab, milles need seisnesid. Markeeritakse olulisemad tähised kohtusüsteemi loomisel 1990‒1993, arenguaastatel 2002‒2005 ja reformimisel 2006‒2023. Artikli fookuses on 2024 jõuliselt alanud ning 2026 jätkuvad reformiplaanid. Artiklis analüüsitakse ka kohtukorraldusreformi eesmärke ja võimalikke mõjusid õigusemõistmisele, keskendudes kohtunike süvendatud spetsialiseerumisega kaasnevatele mõjudele.

Curia semper reformanda est

Priit Kama — 2026-03-24 11:36:11

Kohtureformi ettevalmistamisel on sageli väljendatud arusaamatust, kas kohtusüsteemil on mingi lahendamist vajav probleem. Iga pakutava lahendusega võivad kaasneda riskid, mistõttu võivad muidu rahulolematud inimesed avaldada arvamust, et tegelikult polegi olemasoleval olukorral midagi viga. Autor toob kohtureformi sisulise eesmärgina välja eelkõige õiguse rakendamise ühtlustamise. Õigusemõistmine, mille tulemus on prognoosimatu, on ühiskonnale kallis. Kui tsiviilkohtuvaidluse tulemus võib tugevalt varieeruda, siis provotseerib see vähemalt üht õigussuhte osalist kohtusse minema, sest tal võib olla palju võita, aga suhteliselt vähe kaotada. Nii peaks ka kohtuorganisatsiooni ülesehitusele otsima lahendusi just õiguse ühtlustamise eesmärgist lähtuvalt. Võtmesõnaks on siin spetsialiseerumine. Ei ole põhjust, miks üldine seaduspära, et tööle spetsialiseerunud inimesed teevad seda tööd oodatavas kvaliteedis suhteliselt kiiremini, ei peaks kehtima ka kohtus. Spetsialiseerumise idee viib paratamatult küsimuseni, kui suured peaksid kohtuasutused olema. Üldistatult võib öelda, et suurte organisatsioonide juhtimissüsteemid on professionaalsemad ning nende juhtimiskulud osakaaluna kogukuludest suhteliselt väiksemad. Kohtutes on juhtimist tihti peetud väheoluliseks funktsiooniks, mis on jäetud tugiteenuste õlgadele. Sellest tekivad arendusideed, mis põhinevad ainuüksi lihtsatel arvutustel või infotehnoloogiavahendite kokkuhoiul. Välja on kujunenud rutiinsed statistika kogumise viisid, mis ei pruugi põhitegevuse vajadusi kuigi selgelt välja tuua. Selle ärahoidmiseks peaks kohtute juhtimine olema professionaalne ja tegevjuhtkonnas peaksid tooni andma juristid.

Kiirus kohtureformi peamise eesmärgina

Raul Narits — 2026-03-24 11:41:34

Käimasoleva kohtureformi üheks eesmärgiks on kohtuasjade menetlemise kiirus. Mida tuleks teha deklareeritud eesmärgini jõudmiseks? Vastust polegi esmapilgul keeruline leida: tuleb kinni pidada menetlusseadustikes sätestatud menetlustähtaegadest. Kas aga kiirus võrdub pelgalt menetlustähtaegadega? Eesti õiguskorras on kohtumenetluse mõistlik kiirus põhiseadusest tulenev subjektiivne õigus. Põhiseadus ei nimeta mõistlikku kiirust küll expressis verbis, kuid Riigikohus on selle leidnud põhiseaduse § 15 (õigus kohtulikule kaitsele) ja § 24 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) koostoimest. Kohtuasjade menetlemise kiiruse olemus põhiõigustega ei ammendu. Kohtureformi eesmärkidena on lisaks deklareeritud kvaliteetset ja kõikjal Eestis kättesaadavat õigusemõistmist, kohtusüsteemi enda tõhustamist, kohtusüsteemi sõltumatuse ja autoriteedi tagamist, mis on samuti seotud menetluse kiirusega. Autor arutleb artiklis praeguse, aga ka varasemate kohtureformide teemadel, samuti õigusloome eesmärgistamise üle üldiselt. Autor rõhutab, et õigus on inimeste poolt loodud ja lõppastmes inimestele suunatud. Inimest iseloomustab eesmärgipärane käitumine. Seetõttu on äärmiselt oluline analüüsida inimeste poolt loodud õigust selle eesmärgist (eesmärkidest) lähtuvalt. Kohtureformi käigus esitatud erinevatest seisukohtadest toob autor välja need, mis tema arvates argumenteeritult oskavad luua tunnetusliku sideme kohtureformi eesmärkide ja nendeni jõudmise vahendite vahel. Lõpetuseks tehakse artiklis mõned tähelepanekud võimalike arengute kohta, mis võiksid olla seotud kohtureformi eesmärgiga kohtupidamise kiirust edendada.

Mõtteid ühe kohtu mudeli põhiseaduspärasusest

Janar Jäätma — 2026-03-24 11:44:38

Pikemat aega on arutluse all olnud see, kas tarvis on ühe kohtu mudelit. Läbi käänuliste teede koos suuremate tõusude ja laskudega jõudis kohtute reform eelnõu faasi, mida küll lõpuni menetleda ei jõutud. Eelnõul oli kaks peamist ülesannet. Esiteks sooviti reformida kohtute haldust ja teiseks kohtuorganisatsiooni. Eelnõu sellisel kujul kätkes endas mitmeid probleeme, seda nii oma pakutavate lahenduste kui ka põhiseaduse aspektidest lähtuvalt. Käesolevas artiklis peatutakse mitte kohtu haldust puudutavatel suurematel probleemidel, vaid ühe kohtu mudeli põhiseaduspärasusel – seda nii esimese kui ka teise astme kohtu puhul. Autor annab esmalt ülevaate põhiseaduse § 148 kujunemisloost ning analüüsib seejärel, millised on kohtuorganid põhiseaduse § 148 mõttes. Autor on seisukohal, et põhiseaduse tõlgendamise lingvistilised, ajaloolised, süstemaatilised argumendid, sh põhiõigused, toetavad põhiseaduse riigikorralduse küsimuses arusaama, et esimese ja teise astme kohtuorganeid peab olema kaks või enam, vastandatuna ühele kohtuorganile. Samas rõhutab autor, et eelnev ei tähenda, et lõppema peaks arutelu selle üle, kas kohtusüsteem viia uuele tasemele. Küsimus on, kuidas seda teha. Eesti valitud süsteem oli küll lihtne, aga see jääb hätta nendes olukordades, kus samal asutusel tuleb lahendada palju lihtsaid massiasju ning keerukaid, detailirohkeid ja mahukaid õigusvaidlusi. Pikas perspektiivis ei ole sellisel kujul süsteemi hästi toimimine jätkusuutlik.

Esimese ja teise astme kohtute ühendamise ning asenduskohtunike instituudi põhiseaduspärasus

Priit Pikamäe, Andra Laurand, Aaro Mõttus — 2026-03-24 11:47:54

Justiits- ja Digiministeerium saatis 25. aprillil 2025 kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks väljatöötamiskavatsuse, mis sisaldas kohtunike töökoormuse ühtlustamise, asenduskohtunike ametisse nimetamise, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamise ja muid ettepanekuid kohtute töö efektiivsemaks muutmiseks (edaspidi VTK). VTK-s pakutakse muu hulgas välja samaliigiliste kohtute liitmine ühes kohtu eestseisuse moodustamisega. Kuna põhiseaduse § 148, mis sätestab kohtusüsteemi ülesehituse, räägib „maa- ja linnakohtutest ning halduskohtutest“ (p 1), samuti „ringkonnakohtutest“, ning mitmust kasutatakse ka § 149 lõigetes 1 ja 2, on põhjendatud küsida, kas põhiseadus eeldab mitme maa- ja linnakohtu, halduskohtu ja ringkonnakohtu olemasolu. Kui nii, siis on kohtute ettepanekujärgne liitmine välistatud, kui mitte, võib kavandatud reformiga edasi minna. Asenduskohtunike osas näib esmapilgul probleemsena ametisse nimetamine konkreetseks tähtajaks, sest põhiseaduse § 147 lõige 1 sätestab kohtunikuameti eluaegsuse. Artiklis uuritakse, kas kohtute ühendamine ja asenduskohtuniku ameti tähtaegsus on põhiseadusega kooskõlas või vastuolus. Kuigi kohtute liitmine on kohtukorralduse reformi viimasest eelnõust välja jäetud, on siiski tegemist küsimusega, mis suure tõenäosusega tõusetub uuesti. Seda kinnitab ka asjaolu, et justiits- ja digiminister on avaldanud soovi muuta kohtute liitmise võimaldamiseks põhiseadust.

Ühe maakohtu põhiseaduspärasusest ja otstarbekusest tsiviilasjade näitel

Martin Raude — 2026-03-24 11:51:12

Justiits- ja Digiministeerium saatis eelmise aasta aprillis tagasisidestamiseks väljatöötamiskavatsuse ja novembris kooskõlastamiseks eelnõu, mille üks eesmärk oli maakohtute liitmise ja asjade üleriigilise jagamise kaudu kohtunike spetsialiseerumist soodustada ja töökoormust ühtlustada. Mainitud dokumentide järel tekkis elav arutelu, kas ainult ühe maakohtu olemasolu oleks põhiseaduspärane ja otstarbekas. Kohtute liitmise mõttele antud tagasisidest on jäänud kõlama kriitiline toon. Kohtute liitmine pole kindlasti imerohi ega vähenda kohtusüsteemi kui terviku koormust. Debati huvides püüab käesolev artikkel siiski avada maakohtute liitmise võimalikke positiivseid külgi, vastandumata seejuures teistele abinõudele, mille abil saaks kohtusüsteemi efektiivsemaks muuta. Artikkel keskendub eelkõige tsiviilasjade lahendamisele ega käsitle kohtu juhtimisega seonduvat. Artikkel lähtub eeldusest, et ka ühe maakohtu puhul on võimalik näha ette juhtimismudel, mis ei ohusta kohtunike sõltumatust.

Kohtuasutuste töökorraldus ja juhtimine professionaalse organisatsiooni vaatenurgast

Külli Taro, Tiina Randma-Liiv, Külli Sarapuu — 2026-03-24 11:55:40

Kohtuasutused ei ole tavalised ametiasutused, vaid sõltumatud põhiseaduslikud institutsioonid, mille reformimine peab olema eriti põhjalikult läbi kaalutud. Iga ulatuslik reform toob kaasa nii võite kui ka kaotusi, mistõttu rõhutab teaduskirjandus järjekindlalt reformide hoolika ettevalmistamise ja rakendamise tähtsust. Rahvusvaheline praktika näitab, et kohtuasutuste liitmisega ei kaasne üldjuhul kulude kokkuhoidu ega tootlikkuse kasvu ning mastaabisäästu ei saavutata. Vastupidi, suureneda võivad bürokraatia- ja koordineerimiskulud, väheneda paindlikkus ning süveneda kohtunike motivatsiooniprobleemid. Seetõttu ei saa liitmist põhjendada üksnes tõhususe eesmärgiga – vajalikud on kaalukamad põhjused. Teaduskirjandus käsitleb kohtuid professionaalsete organisatsioonidena, mille juhtimiseks on sobivaim kollektiivse ja managerilistliku mudeli hübriid, kus organisatsiooni liikmed on kaasatud nii töökorraldust ja juhtimist puudutavate valikute ettevalmistamisse kui ka otsustamisse. Tõhusama kohtumenetluse eelduseks on juhtkonna keskendumine kohtunike toetamisele ning nende tööks optimaalsete tingimuste loomisele. Seetõttu tuleb reformide kavandamisel arvestada kohtuniku vaatepunkti, sh meeskonna toimimist ja juhtimisahelaid. Kohtunike spetsialiseerumine on rahvusvaheline suundumus ning ka Eestis on spetsialiseerumine juba kasutusel, ehkki selle ulatus ja vormid varieeruvad. Väikeriigi ja piiratud ressursside tingimustes ei ole kitsas, ühele valdkonnale keskenduv spetsialiseerumine jätkusuutlik, sest see vähendab kohtunike ja kohtuametnike kompetentside kasutamise paindlikkust. Kohtunike spetsialiseerumine on dünaamiline juhtimisülesanne, mis eeldab paindlikkust just madalamatel juhtimistasanditel ning tasakaalu leidmist üksikute kohtunike ja kogu süsteemi huvide vahel. Spetsialiseerumise ulatust tuleb analüüsida koos kohtunike töökoormusega, sest keskne küsimus on tasakaal spetsialiseerumise ja koormuse õiglase jaotamise vahel. Samas ei saa kasvavat töökoormust lõputult kompenseerida ümberjagamise või spetsialiseerumisega. Teiste riikide kogemus osutab, et kohtute liitmise peamine kasu on kohtuasutuste vaheline õppimine ja parimate praktikate levik. Töökoormuse juhtimiseks, spetsialiseerumise korraldamiseks ja tõhususe parandamiseks on olemas kohtute liitmisele ka alternatiivid. Ka Eestis on kasutamata võimalusi juhtimise ja ressursikasutuse parandamiseks.

Kohtunike töökoormus: probleemi olemus ja võimalikud lahendused

Anu Uritam — 2026-03-24 12:01:52

Kohtute töökoormus on teema, mis vähemalt viimase viie aasta jooksul on olnud kohtunikest kolleegide üheks peamiseks vestlusaineks. Kohtunike omavahelistest murelikest mõttevahetustest on see küsimus jõudnud ka erinevatel viisidel avalikkuse ette alates Riigikohtu esimehe sõnavõttudest kuni selleni, et kohtunikud on olnud sunnitud juhtima probleemile tähelepanu meedias läbi isiklike keeruliste kogemuste kirjeldamise. Probleemi progresseerumine ei ole jäänud tähelepanuta kohtus käivatele juristidele ja advokaatidele. Eesti Kohtunike Ühing (EKoÜ) viis 2021. aasta lõpul Eestis läbi kohtunike töökoormust puudutava küsitluse. See kinnitas probleemi ulatuslikkust. Lisaks viis EKoÜ 2023. aastal läbi kohtunike sotsiaaltagatisi puudutava küsitluse. Artikkel annab ülevaate nende küsitluste tulemustest ning kohtunike töökoormuse ja sotsiaaltagatiste tänasest seisust. Ehkki Justiits- ja Digiministeeriumis on koostanud erinevaid kohtureformi kavasid, siis EKoÜ arvates ei aita need kohtute töökoormust vähendada või menetlustähtaegu lühendada. Artiklis otsitakse vastust küsimusele, kas lisaks täiendavate ressursside andmisele kohtusüsteemile on üldse olemas toimivaid lahendusi, mis aitaksid kohtute töökoormust vähendada. Autor peab oluliseks, et erinevate lahenduste juures ei unustataks kohtunikku kui inimest – kohtusüsteem ei saa ka kunagi tulevikus toimida ilma head haridust omava, kvalifitseeritud ja motiveeritud kohtunikuta.

In memoriam. Urmas Volens

Kaupo Paal — 2026-03-24 12:04:46