Juridica

Hea lugeja!

Janne Andresoo — 2025-07-25 18:10:17

Teose jõudmine avalikku kasutusse. Autoriõiguse kehtivuse tähtaegade kindlaksmääramise probleemid

Anna Emilie Ferschel — 2025-07-25 18:20:28

Teoste jõudmine avalikku kasutusse ja autoriõiguse kehtivuse tähtaegade määratlemine võib rahvusvahelisel tasandil olla keeruline ja mitmetahuline küsimus, mida mõjutavad riikide erinevad õigusraamistikud, kahe- ja mitmepoolsed kaubanduslepingud ning rahvusvahelised konventsioonid. Kuigi Euroopa Liidus on autoriõiguse kehtivuse tähtajad suures osas ühtlustatud, säilivad Euroopa Liitu mittekuuluvates riikides teatud erisused, mis võivad mõjutada tähtaegade määratlemist päritoluriigi väliselt ning nende teoste kasutamist piiriüleselt, luues olukordi, kus teos on ühes riigis avalikus kasutuses, kuid teises jätkuvalt kaitstud.

Rahvusvahelisel tasandil mängib olulist rolli lühema tähtaja reegel, mis võimaldab riikidel kohaldada välismaiste teoste suhtes nende päritoluriigis kehtivat tähtaega. Selle põhimõtte rakendamine sõltub aga iga riigi siseriiklikest õigusnormidest ja riikidevahelistest lepingutest, mis võivad ette näha erandeid.

Selgus autoriõiguse kehtivuse tähtaegade osas on oluline, et saavutada tasakaal intellektuaalomandi kaitse ning loomingulise vabaduse vahel. Ebaselgus autoriõiguse kehtivuse tähtaegade osas võib piirata ka juba avalikus kasutuses olevate teoste kasutamist, mistõttu on vajalik kaitsetähtaegade määratlemise põhimõtete edasine uurimine ja õigusraamistike selgitamine nii, et need teeniksid nii õiguste omajate kui ka avalikkuse huve, edendades samal ajal kultuurilise ja teadusliku loomingu kättesaadavust ja arengut.

Intellektuaalomandi õiguskaitse võimalused arvutipõhiste leiutiste puhul

Ruth Kõvamees — 2025-07-25 18:25:32

Digitaalse tehnoloogia teineteist täiendavad komponendid on tarkvara ja riistvara. Riistvara on seadmestik, seadmete ja aparaatide kogum, ning tarkvara on kõik see, mis on vajalik riistvara töölepanekuks. Tarkvara hõlmab nii arvutiprogramme kui ka nende abimaterjale (nt dokumentatsioon, failid, andmed). Arvutiprogrammid koosnevad lähtekoodist ja objektkoodist. Lähtekoodi koostab programmeerija mõnes programmeerimiskeeles ja see sisaldab arvutile antavaid käske. Selleks et riistvara mõistaks neid käske, teisendatakse lähtekood kompilaatori või interpretaatori abil masinale mõistetavasse objektkoodi. Objektkood koosneb bittidest ega ole inimesele loetav.

Arvutiprogrammide erinevad tahud, see, et need ühendavad endas nii kirjaliku teksti kui ka rakenduslikud omadused, tekitavad küsimuse, millist intellektuaalomandi mehhanismi on nende puhul asjakohane kasutada. Ühest küljest on olemas kirjalik lähtekood, mis võimaldab arvutiprogrammi käsitada kirjandusteosena. Programmeerija koostab juba tuntud programmeerimiskeeles arvutiprogrammi, kasutades selleks programmikäskusid. Seda võib võrrelda kirjandusega, kus kirjanik koostab juba olemasolevatest sõnadest lauseid. Programmeerimiskeeled nagu kõik teised keeled koosnevad sõnavarast, semantikast ja süntaksist, mis aitavad koostada selles keeles teksti. Teisest küljest on arvutiprogrammil praktiline funktsioon, kui see objektkoodina annab riistvarale käskusid sooritada teatud toiminguid, ning sellest lähtuvalt saab arvutiprogrammi vaadelda rakenduslikuna.

Euroopa Liidu uuendatud disainidirektiiv: ülevaade olulisematest muudatustest ja nende mõjust Eestis kehtivale disainiõigusele

Liina Puu — 2025-07-25 18:30:25

8. detsembril 2024 jõustus direktiiv (EL) 2024/2823 (edaspidi direktiiv), mis ajakohastab disainiõigust ja uuendab üle 20 aasta tagasi vastu võetud esimest disainidirektiivi (98/71/EÜ). Direktiivi rakendamiseks on liikmesriikidele antud aega 36 kuud alates akti jõustumise kuupäevast, s.t hiljemalt 9. detsembriks 2027 tuleb riigisisene õigus viia direktiiviga kooskõlla.

Direktiiv toob kaasa mitu uuendust, mis ajakohastavad disainilahenduste õiguskaitset, sh selle taotlemise tingimusi. Valminud uuendused laiendavad disainilahenduse ja toote mõistet, ühtlustavad disainilahenduse registreerimise protsessi ning täiendavad disainilahenduste omanike õiguste jõustamise võimalusi. Direktiivi on lisandunud ka nn remondiklausel, mille eesmärk on ühtlustada varuosade turg liikmesriikides. Käesolev artikkel keskendub eelkõige direktiivi mõjule Eestis kehtivale disainiõigusele rõhuasetusega menetluslikel aspektidel.

Euroopa Liidu intellektuaalomandivõrgustiku kaubamärgialased ühised praktikad

Tanel Kalmet — 2025-07-25 18:33:24

Euroopa Liidu intellektuaalomandivõrgustik EUIPN (või selle eellane) on alates 2011. aastast välja töötanud ja avaldanud mitu ühist praktikat Euroopa Liidu kaubamärgiõiguse ühtlustamiseks. Alates 2015. aasta kaubamärgiõiguse reformist on Euroopa Liidu kaubamärgiõiguse ühtlustamine ühiste praktikate kaudu saanud õigusliku aluse. Praktikate ühtlustamine toimub kaasavas ja konsensusele orienteeritud läbipaistvas menetluses ning toetub kehtivale Euroopa Liidu õigusele, sh kohtupraktikale. Kuigi liikmesriikide intellektuaalomandiametid on vabad praktikate ühtlustamises osalema või sellest hoiduma, on seni kõik ühised praktikad leidnud väga laialdast aktsepteerimist. Reeglina on ametid väljendanud tahet ühised praktikad kasutusele võtta.

EUIPN-i tutvustades on märgitud, et selle koostöövormi eesmärgiks on saavutada tõeline kaubamärkide ja disainilahenduste süsteem Euroopas. See tähendab, et ühiseid tavasid, teenuseid ja vahendeid kasutatakse intellektuaalomandi spetsialistide ja õiguste omanike huvides. Artiklis on selgitatud, milliseid tulemusi ühiseid praktikaid puudutava koostöö käigus on saavutatud, ning analüüsitakse, kuidas need kaubamärgiõiguse kontekstis aitavad kaasa „tõelise kaubamärgisüsteemi“ saavutamisele.

Artiklis on antud ülevaade kaubamärgialaste ühiste praktikate sisust. Seejuures kaldutakse kõrvale ühiste praktikate numbrilisest järgnevusest (mis niigi ei vasta nende ajalisele järgnevusele), koondades teemalt sarnasemad praktikad ühte gruppi. Seni on avaldatud 15 ühise praktika dokumenti. Tähelepanu pälvib ka nummerdamata dokument uut tüüpi kaubamärkide kohta, mille funktsioon on võrreldav ühiste praktikatega.

Autoriõiguse komisjon Patendiametis: pädevus, menetlus ja roll lepitajana

Kadri Kroodo — 2025-07-25 18:34:52

Autoriõiguse komisjon lahendab lepitamise teel poolte vaidlusi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste valdkonnas. Komisjon on kohtuväline vaidluste lahendamise organ, mille eesmärk on toetada autoriõiguse seadusega ettenähtud õiguste jõustamist kiiremalt, lihtsamalt ja tõhusamalt, kui see on võimalik kohtumenetluses. Komisjoni menetlus põhineb lepitusseaduse sätetel. Lepitusmenetlus on intellektuaalomandi, sealhulgas autoriõiguse valdkonnas rahvusvaheliselt tunnustatud vaidluste lahendamise viis. Kui pooled jõuavad konsensusele kohtu abita, soodustab see nii poolte endi kui ka üldise konfliktide lahendamise kultuuri arengut ning kohtuväliseid vaidlusorganeid nähakse ka üldisemalt ühe lahendusena ülekoormatud kohtusüsteemile.

Hoolimata lepitusmenetluse eelistest nagu menetluse konfidentsiaalsus ning väiksem aja- ja rahakulu pole autoriõiguse komisjon saanud Eestis tõhusaks autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste alaste vaidluste alternatiivkorras lahendajaks, mida loovisikud ja sisu kasutajad hästi teaksid ning probleemide korral kasutaksid. Justiits- ja Digiministeerium 2024. aasta alguses valminud autoriõiguse seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse kohaselt vajaks komisjon uuendamist eelkõige komisjoni koosseisu, töökorra ja õiguspoliitilise funktsiooni osas. Sidusrühmad näevad vajadust muuta komisjoni menetlus kohustuslikuks, pidades seda komisjoni töö tõhustamise võtmeteguriks.

Järelevalve kollektiivse esindamise organisatsioonide üle ja selle proovikivid

Rovin Raie — 2025-07-25 18:38:12

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/26/EL (teisisõnu kollektiivse esindamise direktiivi) vastuvõtmine on ühelt poolt hõlbustanud kollektiivse esindamise organisatsioonide juhtimist ning teisalt aidanud kaasa ka liiduülese järelevalveraamistiku loomisele, ühtlustades liikmesriikide järelevalvepraktikat ning tagades seeläbi kollektiivse esindamise organisatsioonide ja nende tegevuse läbipaistvust. Samas ei ole liikmesriikide senine järelevalvepraktika kulgenud ilma raskusteta.

Näiteks on täheldatav, et järelevalveasutustele ei ole alati selge, kas nende senised järelevalvemeetmed ja meetmete kohaldamise viisid on olnud eesmärgipärased ning kas nende järelevalvetegevus vastab kollektiivse esindamise direktiiviga kehtestatud miinimumnõuetele. Probleemid võivad ilmneda ka kollektiivse esindamise organisatsioonide ja sõltumatu esindamise üksuste piiritlemisel, mistõttu võib nende eristamine kollektiivse esindamise direktiivi kohaldamisalast välja jäävatest üksustest osutuda keerukaks. Ühelt poolt võimaldab kollektiivse esindamise direktiiv nimetatud üksuste määratlemisel laia tõlgendusruumi, teisalt võivad need üksused toimida praktikas mitmesuguste õiguslike vormidena, mis võib oluliselt raskendada nende selget piiritlemist ja kvalifitseerimist järelevalvesubjektidena kollektiivse esindamise direktiivi tähenduses.

Lahkarvamused kollektiivse esindamise direktiivi kohaldamisala määratlemisel kerkivad esile ka kollektiivse esindamise organisatsioonide ja sõltumatu esindamise üksuste omavahelistes vaidlustes, näiteks hiljutises kohtuasjas C-10/22, mille vaidlusese puudutas piiriülese sõltumatu esindamise üksuse tegutsemisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. Euroopa Kohtu põhjenduste kohaselt tuleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 56 koostoimes kollektiivse esindamise direktiiviga tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega on üldiselt ja täielikult välistatud teises liikmesriigis asutatud sõltumatu esindamise üksuse võimalus osutada autoriõiguste teostamisega seotud teenuseid.

Heinrich Schneider ‒ tema aeg, teeristid ja uurimuslik pärand

Arno Almann — 2025-07-25 18:40:54

Isikupärase käekirjaga Eesti juristi, õppejõu, teadlase, nõuniku, riigi- ja õigusteooria probleemide uurija õigusteaduste doktori Heinrich Schneideri sünnist möödus tänavu 100 aastat.

Ta sündis 11. juunil 1925 Virumaal, käis kooliteed Neeruti algkoolis ja Rakvere keskkoolis ning sai oma esimesed töömehe kogemused kodutalus Vandu külas. Tal tuli läbi elada Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotus ja osaleda Teise maailmasõja ajal Soome vabaduse kaitsmisel, kuhu sõjakeeris oli teda viinud. Pärast sõja lõppu Eestisse tagasi pöördumisel oli selge, et Eesti saatus on määramata ajaks allutatud võõra võimu tahtele. See määras ära ka Heinrich Schneideri edasiste valikute raamid ja piirid.

Oli õnn ja juhus, et Heinrich Schneideri lühike eluperiood sõja ajal Soomes ei saanud talle takistuseks keskkooli ja Tartu Ülikooli lõpetamisel, õpinguteks aspirantuuris ning teadustöö alustamiseks Teaduste Akadeemia juures. Mõneks aastaks sai tema töökohaks Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskond, kus ta oli hinnatud õppejõud ja kolleeg.

1974. aastal valmis ja samal aastal kaitses Heinrich Schneider oma mahuka doktoritöö, kuid õigusdoktori teaduskraadi kinnituse ja otsuse, miks selle menetlus oli pausile pandud, sai ta teada alles 16 aastat hiljem. Selliseid otsuseid, nagu ka tema sunnitud lahkumist õigusteaduskonnast, varjas totalitaarses riigis saladuste katteloor, mille taha oli võimalus pilk heita alles siis, kui impeeriumi lõpu lähenemist tunnetati ka Moskvas. Siinkohal väärib aga esiletoomist ja tunnustust toonane Sakus asunud Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut, kus õigusteaduskonnast 1974. aastal väljaarvatud ja seal tühistatud õigusdoktor Heinrich Schneider heatahtlikult oma perre võeti.

Kaheksakümnendate aastate teisel poolel said alguse suured muutused. Murdumatuks liiduks kuulutatud totalitaarse nõukogude impeeriumi kandekonstruktsioonidesse hakkasid tekkima esimesed mõrad, millele ka Eestis tublisti kaasa aidati. Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastuvõetud otsused, eeskätt 16. novembril 1988 vastu võetud Eesti NSV konstitutsiooni muudatused ja suveräänsusdeklaratsioon omab siinkohal keskset tähendust ja tähtsust.

Järgnevatel aastatel seisti Eestis aga silmitsi ülimalt keerukate probleemidega ‒ ühelt poolt tuli vastu pidada tõsine vastasseis Nõukogude Liidu keskvõimuga ja teisalt alustada iseseisva riigi õiguskorra loomisega. See oli suur väljakutse kõigile nendele juristidele, kes sellesse protsessi erinevates vormides kaasati. See oli aeg, kus ka Heinrich Schneiderile tehti ettepanek oma varasemalt kogutud mitmekülgseid teadmisi uutes oludes rakendada.

Selle tulemusliku ja mitmekülgse töö loogilise jätkuna kutsuti ta juba 1993. aasta augustis tööle Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nõunikuks. Riigikohus sai tema töökohaks kuni tema lahkumiseni 4. juunil 2013. Eesti iseseisvuse taastamisel ja sellele järgnenud ajal osales Heinrich Schneider paljude iseseisva Eesti õiguskorra aluse moodustavate õigusaktide, sealhulgas Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse ettevalmistamises. Selle töö lisaväärtuseks oli tema poolt õiguskorra rajamise käigus ja keerukas õigusloomeprotsessis tõusetunud riigi- ja õigusteoreetiliste probleemide analüüsimine ja lahenduste välja toomine. Seda tööd jätkas ta oma viimaste elupäevadeni.

Arvestades, et Heinrich Schneideri poolt ajavahemikus 1990‒2013 poolt loodud uurimuslik pärand on mahukas ja mitmekülgne, tuli antud artiklis sellest ülevaadet andes teha mitmeid valikuid. Lähtuti sellest, kas ja kuivõrd kohati ligi kolm aastakümmet tagasi kirjapandud mõtted kajavad vastu tänasel päeval ning kas nendest võib leida lahendusi ka kaasaja probleemidele.

Teemad, mida antud artiklis käsitletakse, on formuleeritud küsimustena, millele Schneideri uurimuslikus pärandis on pakutud kas vastuseid või omapoolseid lahendusi. Selline lähenemine on taotluslik, et selgitada ka uurimuslikku probleemi ajaloolist taustsüsteemi ja õigusteadusliku mõtte kujunemiskäiku.

Valikusse arvatud teemad, millest ülevaade antakse, on järgmised: „Milleks on õigus suuteline?“, „Mida kujutab endast kohalik omavalitsus?“, „Kas vundament kannab?“, „Miks süsteemkäsitlus?“, „Kas riigiteoreetiliste probleemide tekkimise põhjuseks on koormaks olev teoreetiline pärand?“ ja „Kas põhiseaduse aluspõhimõtted on rahvuslik-kultuurilised väärtused?“

Kokkuvõtteks võib välja tuua, et mitmed probleemid, mida Schneider oma käsitlustes tõstatas, ootavad ka tänapäeval lahendust ja sellel ajal esitatud küsimused vastuseid. Võimalik, et vastuste leidmisel mõnedele neist tasub ajaloolise pärandi ja mineviku kogemuse juurde tagasi pöörduda ning probleemide tekkimise algpõhjustesse süveneda. Selles osas on Schneideri uurimuslik pärand väärtuslikuks allikaks.