Kokkuvõte

Perekonnaõiguses tõstatub sageli küsimus lapse edasise elukorralduse kohta, kui lahkumineku järgselt tekib vanemate vahel tugev konflikt ning omavahelisele kokkuleppele kohtuväliselt ei jõuta. Hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidlustes tuleb kohtul langetada otsuseid, mis puudutavad lapse elukohta, suhteid lähedastega ja arenguvajadusi. Vaja on selgeks teha, kumma vanemaga laps põhiliselt elab, kui palju aega veedab laps kummagi vanema juures ning milliseid hooldusõiguslikke otsuseid peaks vanem, kelle juures laps elab, saama teha üksi. Nende küsimuste lahendamisel on keskseteks mõisteteks kujunenud lapse heaoluga arvestamine ning lapse huvi. Seetõttu jõutakse sageli ka küsimuseni, mis on lapse huvi psühholoogilisest seisukohast. Mõnda liiki perekonnaasjades on eksperdi kaasamine kujunenud iseenesestmõistetavaks, sest seadus seda nõuab, või seetõttu, et ekspertiis näitab kohtuasja lahenduse küllalt ühemõtteliselt kätte. Hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidluste puhul on ekspertiisi tellimine või asjatundja arvamuse esitamine erandlik ning ei saa rääkida väljakujunenud praktikast, millal kohus seda vajalikuks peab. Artiklis käsitletakse, millistes olukordades võivad just psüühikat puudutavad ekspertiisid või asjatundja arvamused olla kohtule vajalikud, et otsustada, milliseid selle valdkonna ekspertiise tellida ning millistele põhimõtetele peab eksperdi töö tuginema, et hinnata seejuures ka ekspertiisi kvaliteeti. Artikkel püüab anda tervikpildi psühholoogia ja psühhiaatria erialaste ekspertiiside kasutamise võimalustest perekonnaõiguslikes kohtuasjades. Põhjalikumalt on autorid käsitlenud vanemlike oskuste ekspertiisi, mille rakendamine on Eestis alles kujunemas.

• vanemate õigused ja kohustused
,
• tõendid
,
• õiguspsühholoogia