Kokkuvõte

Artikkel keskendub pingeväljale prokuratuuri sõltumatus vs. demokraatlik legitimatsioon. Kuigi prokuratuuri sõltumatust on peetud laialdaselt üheks oluliseks õigusriiklikuks põhimõtteks, on probleem selles, et liiga suure sõltumatuse korral hakkab kannatama prokuratuuri kontroll ja vastutus ning koos sellega hädavajalik demokraatlik legitimatsioon. Seetõttu taandub küsimus lõpuks sellele, kuidas leida konkreetsesse aega ja konkreetsesse ühiskonda sobiv mõistlik tasakaal nende vahel. Analüüsides viimase 25 aasta arenguid prokuratuuris, võib autori arvates tõdeda, et välise ja poliitilise sekkumise eest on prokuratuur immuunne, samuti on prokuratuur olnud piisavalt julge keerukamate ja kõrgema võimukandjatega seotud kuriteokahtluste uurimisel. Teisalt on samal ajal kasvanud kriitika selle suhtes, kas prokuratuuri sisemised järelevalvemehhanismid töötavad efektiivselt ja kas prokuratuur mõistab talle pandud rolliga kaasnevat vastutust. Seetõttu on ka mõistlik küsida, kas kunagi leitud tasakaalupunkti peaks kriitiliselt üle vaatama ja prokuratuuri demokraatlikku legitimatsiooni suurendama tugevamate sisemiste järelevalvemehhanismide kaudu – see tuleb paratamatult mingis osas aga prokuröride sõltumatuse arvelt. Samas ei oleks see midagi ennekuulmatut. Täna tegutseb juba Eestis Euroopa Prokuratuur, kus prokuröride sõltumatus on tunduvalt väiksem võrreldes Eesti ametikaaslastega.

• Prokuratuur
,
• võimude lahusus ja vastastikune kontroll
,
• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid