Kokkuvõte

ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK) artikkel 12 nõuab, et laps tuleb teda puudutavas asjas ära kuulata, sõltumata vanusest, kuid lisab sellele klausli, et lapse arvamusele tuleb anda kohane kaal vastavalt lapse vanusele ja küpsusele. Nii lapse arvamusele kohase kaalu andmise mehhanism kui ka Eesti põhiõiguste raamistik seavad lapse täieliku õigussubjektsuse eelduseks lapse võimete hindamise. Seejuures pole rahvusvahelises ega Eesti õiguskirjanduses selgust, mis see täpselt on, mida hinnata tuleks – küpsus, arengutase, kompetentsus, intellektuaalne võimekus vms. Autorid püüavad luua selgust, millised raamid annab lapse arenevate võimete hindamiseks ja mõistmiseks laste inimõiguste alusdokument – LÕK. Samas pole laste võimete hindamisega seotud küsimuste lahendamine võimalik üksnes õiguse abil; see eeldab laste arengupsühholoogia põhitõdede tundmist ning laste ja täiskasvanute omavaheliste suhete toimemehhanismide mõistmist. Arengupsühholoogia käsitlused aitavad selgemini mõtestada, millised lapse võimed omavad tähtsust tema osalusõiguse teostamisel ning kuidas nende võimete areng on seotud lapse autonoomia kasvuga. Käesolevas artiklis analüüsitakse laste õiguste ja arengu vahelisi seoseid, sidudes laste õiguste õigusteadusliku käsitluse arengupsühholoogia ja lapsepõlve sotsioloogia teadmistega. Samuti püütakse välja pakkuda teoreetilised ja praktilised lähtekohad, millest praktikud saaks laste arenevate võimete hindamisel lähtuda.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• õiguspsühholoogia
,
• vanemate õigused ja kohustused