Kokkuvõte

Viimase 10 aasta jooksul on tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 550 lõike 1 punktis 2 nimetatud hagita perekonnaasjades, s.o hooldus- ja suhtlusõiguse asjades esitatud Eesti maakohtutele enam kui 1000 avaldust aastas. Kõigist hagita perekonnaasjadest on hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlused viimase 10 aasta jooksul moodustanud keskmiselt umbes 43%, kõikudes 33% (2022. aastal) ja 50,9% (2020. aastal) vahel. Eestis puudub ametlik statistika selle kohta, kui palju hooldus- ja suhtlusõiguse asjadest on seotud perevägivallaga. Selliseid vaidlusi lahendavad kohtunikud ja neis osalevad advokaadid on aga märkinud, et perevägivalla argumenti kuuleb laste üle peetavates vaidlustes üha enam. Arvestades, kuivõrd levinud perevägivald Eestis on, võib üsna kindlalt väita, et sellega puutuvad hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlusi lahendades kokku kõik kohtud. Samas ei võeta viiteid perevägivallale perekonnavaidlustes mitte alati tõsiselt, pareerides need väitega, et kui kriminaalmenetlus perevägivalla tarvitamist ei kinnita, on sellekohased väited alusetud. Artikli eesmärk on selgitada, miks ei ole selline lähenemine kooskõlas perevägivalla olemusega, ning käsitleda menetluslikke võimalusi võtta hooldus- ja suhtlusõiguse vaidlustes perevägivalla mõju arvesse sõltumata sellest, kas kriminaalmenetluses on vägivalla olemasolu tuvastatud või mitte.

• vanemate õigused ja kohustused
,
• isikuvastased süüteod
,
• hagita menetlus
,
• tõendid