Kokkuvõte

Testeerimisvõime tähendab õiguslikult pärandaja võimet teha kehtivalt viimse tahte avaldust ehk testamenti või pärimislepingut, samuti võimet viimse tahte avaldust muuta või tühistada. Praktikas on vaja testeerimisvõimet hinnata eelkõige pärimisõiguslikes kohtuvaidlustes, et selgitada välja, kas testament on kehtiv ning kes on pärandaja pärijad. Kohus annab testamendi kehtivusele õigusliku hinnangu kohtu ette toodud asjaoludest, tõenditest ja poolte taotlustest lähtuvalt. Kohus saab küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Kuivõrd testeerimisvõime aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine eeldab eriteadmisi isiku tervisliku seisundi kohta laiemalt, küsitakse pärimisõiguslikes kohtuvaidlustes tavaliselt eksperdi arvamust. Artiklis analüüsitakse esiteks, milles testeerimisvõime postuumne hindamine praktiliselt seisneb, millist standardit ja meetodit kasutatakse ning millistest andmetest ekspert lähtub. Teiseks käsitletakse testeerimisvõime hindamist kohtumenetluses ja eksperdiarvamust. Arutletakse, kuidas sõnastada küsimusi eksperdile ning kuidas kujunevad eksperdi järeldused. Samuti tuuakse lõpetuseks välja mõned mõtted juristide ja ekspertide koostöö kohta.

• pärimisõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• testament
,
• testamendi tühisus ja vaidlustamine
,
• füüsilised isikud
,
• tõendid