Kokkuvõte

Erkki Hirsniku artiklis tehakse kehtivale praktikale etteheiteid, et juhindutakse liiga jäigalt ühest konkreetsest piirmäärast: ühelt poolt võimaldab meie seadus võtta sõidukijuhti kriminaalvastutusele ka sellest määrast väiksema alkoholijoobe korral ja teisalt ei pruugi olla võimalik omistada vastavat tahtlust isegi n-ö raskes joobes juhile. Et asjad pole tõepoolest nii must-valged, nagu meie praktikas nähakse, kinnitavad ka alkoholi mõju uurivad teadusuuringud. Veelgi enam ‒ asjad võivad olla isegi vähem must-valged kui Hirsniku artiklis välja tuuakse. Samas on ilmselt paratamatu, et kusagil peab õiguskord n-ö piiri tõmbama ja tegema otsustuse, et tegu X on karistatav või tegu Y seda pole, isegi kui teaduslikult mõningad (teoreetilised) kahtlused õhku jäävad. Artur Piisangi ja Laura Aiaotsa artiklis uuritakse kannatanu teadlikku eneseohustamist ning seda ka juhtumi korral, kui kannatanu istub purjus juhiga autosse, juht teeb avarii ning kannatanu saab viga. Sellisel juhul on oluline, milline on üldse joobe mõju sõiduki juhtimisele, kuidas see võib inimeste lõikes erineda ning kuidas võis kannatanu tajuda joobe mõju sõidukijuhtimisele. Artiklis kommenteeritakse neid küsimusi kliinilise psühholoogi vaatevinklist.

• õiguspsühholoogia