Menüü

Kokkuvõte

Koroonaviiruse ülemaailmne võidukäik ei ole proovile pannud üksnes riikide tervishoiusüsteemide taluvusvõimekuse. 11. märtsil 2020 maailma terviseorganisatsiooni poolt pandeemiaks kuulutatud COVID-19 vastane võitlus nõuab riigivõimu poolt erakorralisi meetmed. Aastakümneid demokraatlikes riikides tagaplaanil olnud riigivõim on kutsutud üles rakendama otsustavaid meetmeid ühiskonna tervise kaitseks. Haiguse tõrjumiseks või vähemasti selle leviku aeglustamiseks on mitmes riigis, sealhulgas Eestis, välja kuulutatud erikord. Erikord annab võimukandjale kätte erandlikud hoovad erakorralise ohu efektiivseks tõrjumiseks, millega kaasneb õigus tavaolukorrast laiemas ulatuses piirata inimeste vabadusi ja demokraatliku riigi toimimist. Riikide poolt neil päevil COVID-19 haiguse leviku peatamiseks vajaliku sotsiaalse distantseerumise ellu rakendamine toob endaga kaasa vaba liikumise ja koosolekute keelde, kiirete poliitiliste otsustuste võtmise vajadus võib piirata parlamendi osalemist otsustusprotsessis ja taandada opositsiooni rolli demokraatia valvekoerana.

Valvas pilk, mis hindab erikordade õiguslikku raamistikku ja iga piirava meetme sobivust, vajalikkust ja mõõdukust, ei ole umbusaldusavaldus Eesti riigile, vaid panus Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra toimimisse. Põhiseaduses kriisiaegadeks ette nähtud erikordade eesmärgiks on kehtiva põhiseadusliku korra kaitse. Iga erikorra sihiks on tagasi pöördumine kriisieelsesse rahuaja olukorda, kus on tagatud tavapärane demokraatlik riigijuhtimine. Üksnes selle eesmärgi nimel on täitevvõim legitimeeritud võtma ohu tõrjumiseks meetmeid, mille rakendamine ei nõua eelnevat heakskiitu rahva poolt volitatud seadusandja poolt.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse