Kokkuvõte

Kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisest tulenevate nõuete lahendamise korda vangistusseadus ei reguleeri, mistõttu on kujundanud vastava korra kohtupraktika. Kuni 2021. aasta juuni lõpuni lahendasid kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi maa- või halduskohtud sõltuvalt sellest, kas vaidlustati arsti (meditsiinilist) otsust või vangla haldusotsust. Siis aga senine praktika muutus. Riigikohtu üldkogu leidis 28. juunil 2021 pöördelises lahendis, et kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise näol on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga ning asus seisukohale, et kõiki kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisest tulenevaid nõudeid peab lahendama halduskohus. Senise praktika muutmiseks tingisid (a) õigussuhtes privaatautonoomia puudumine; (b) võlaõiguslepingule mitteomane tervishoiuteenuse rahastamine; (c) era- ja avalik-õiguslike suhete tihe läbipõimumine, millest tulenevalt ei ole otstarbekas vaidlusi erinevateks osadeks jagada.

Artiklis analüüsitakse lähemalt Riigikohtu üldkogu otsuses esile toodud põhjendusi varasema praktika muutmiseks, peatudes põgusalt ka avalik-õiguslike ja eraõigussuhete eristamisel. Lisaks küsitakse, kuidas sobituvad Riigikohtu 2021‒2022 uue suunaga 1. juulist 2024 jõustuvad seadusemuudatused, millega muutub vangistuses viibijatele tervishoiuteenuse osutamise süsteem ning rakendub tervishoiuteenuse osutaja kohustuslik vastutuskindlustus.

• tervishoiuteenuse osutamise leping
,
• karistuse täideviimine
,
• kohtualluvus