Kokkuvõte

Eestis on viimaste aastate jooksul korduvalt arutletud selle üle, kas tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadust on vaja, millist probleemi see lahendab ja milliseid riske võib kaasa tuua. Arutelu sai alguse vajadusest võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. a direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta. Kuna Eesti ei ole direktiivi üle võtnud, on Euroopa Komisjon algatanud Eesti suhtes rikkumismenetluse.

Direktiivi on edutult püütud üle võtta ka varem, kuid 2023. aasta mais esitas valitsus uuesti tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu ministeeriumitele ja muudele asutustele kooskõlastamiseks. Eelnõus ei piirdutud Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitamise reguleerimisega. Paraku kannab 2023. aasta septembris Riigikogule esitatud eelnõu nime „Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seadus“ ning selles on sätestatud, et seadust kohaldatakse tööalase tegevusega teatavaks saanud Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest teavitamise korral. Eelnõuga vaid Euroopa Liidu direktiivi järgi kohustuslike normide ülevõtmine on käesoleva artikli autori hinnangul kahetsusväärne, sest tööalasest rikkumisest teavitajate laiem kaitse tuleb riigil niikuinii tagada. Nimelt tuleneb see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni sõnavabadust ette nägeva artikli 10 kohta.

Käesolevas artiklis käsitletakse seda, kuidas on arenenud tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse ehk vilepuhuja kaitse põhimõtted EIK praktikas kuni EIK suurkoja 14. veebruari 2023. a otsuseni asjas Halet vs. Luksemburg. Selles otsuses kordas EIK üle ja täiendas oma varasemalt rakendatud kriteeriume, mida riigid peavad subsidiaarsuskohustusest tulenevalt vilepuhumise asjades arvestama.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• töötaja
,
• avalik teenistus