Kokkuvõte

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 65 lõike 1 kohaselt on Eesti kriminaalmenetluses reeglina lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Artikli keskne küsimus on, kas (või kuivõrd) on käsitletavas kohtuasjas järgitud KrMS § 65 lõikes 1 nõutavat. Ehk teisisõnu: kui veenvalt on otsuses põhjendatud, et (a) Ameerika Ühendriikidelt õigusabitaotluse vastusena saadud krüpteeritud suhtlusrakenduse ANOM sõnumeid (edaspidi: ANOM-i tõendeid) koguti täielikus kooskõlas USA seadustega ja (b) ANOM-i tõendite saamiseks kasutatud menetlustoiming ei olnud vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega?

Riigikohus asus seisukohale, et riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lõike 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendi kogumisel seal kehtivat õigust, ja et selline õigus on üksnes tõendi kogunud riigil. Järelikult tulevat KrMS § 65 lõike 1 rakendamisel lähtuda nn seaduslikkuse eeldusest, et välisriigist saadud tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Lisaks keeldub Riigikohus kategooriliselt tunnistamast Eesti kriminaalmenetluse põhimõtteks KrMS § 65 lõike 1 tähenduses KrMS § 1261 lõikes 4 sätestatut. Viimati nimetatud norm sätestab, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Autor vastustab Riigikohtu seisukohti, samuti analüüsib ja võrdleb kohtuotsusele lisatud eriavamusi.

• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• jälitustegevus
,
• rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses
,
• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid