Menüü

Kokkuvõte

Sel aastal on Eesti ajakirjanduses palju kajastamist leidnud küsimus, kas Maanteeamet peaks väljastama eraparklatele nende sõidukiomanike andmed, kelle autode parkimise eest ei ole tasutud. Provokatiivselt sõnastatud artikli pealkiri võtab kokku tänase seisu, mille kujunemisel omab tähendust ka andmekaitsedirektiivi puudulik ülevõtmine. Nimelt on kehtestamata jäänud üldine kohustus edastada isikuandmeid kolmandatele isikutele nende õigustatud huvi korral, mistõttu seni puudub asjaomane riigisisene halduspraktika. Puudub ka kohtupraktika.

Eesti liiklusseaduse (LS) § 184 lõige 4 annab aluse väljastada kolmandatele isikutele sõiduki omaniku või vastutava kasutaja isikuandmeid põhjendatud õigustatud huvi korral. Selle olemasolu tuvastab ja väljastamise otsustab Maanteeamet. Maanteeametil on õigus sõlmida õigustatud huviga isikuga leping, kui andmete saamise vajadus on pidev ja püsiv.

Vaidlus on tekkinud LS § 184 lõike 4 tõlgendamise üle. Maanteeamet on seni keeldunud sellel alusel sõiduki omaniku andmeid eraparklale andmast. Õiguskantsleri soovitusele hakata isikuandmeid väljastama reageeris kriitiliselt ka Andmekaitse Inspektsioon, seda nii ajakirjanduses, Maanteeametile saadetud järelepärimises kui ka Maanteeameti nõudekirjale saadetud vastuses. Maanteeamet asus seisukohale, et nad ei täida õiguskantsleri soovitust. Keeldumist põhjendati eeskätt sellega, et liiklusregistri eesmärk ei võimalda isikuandmete väljastamist eraisikutele nende õigustatud huvi korral; andmete väljastamine vajaks seaduse muutmist; eraparklal puudub põhjendatud õigustatud huvi; isegi kui see esineks, oleks andmete väljastamine ebaproportsionaalne; pealegi tekitaks eraparklatele andmete väljastamine Maanteeametile tohutut halduskoormust ja seega rahalisi kulutusi.

Artiklis on kriitiliselt käsitletud põhilisi sõiduki omaniku andmete eraparklale andmisest keeldumise õigustuseks toodud argumente.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse