Menüü

Kokkuvõte

Õigusriigis on karistusõiguse aluseks seaduslikkuse põhimõte, mida tuntakse ladinakeelse vormeli nullum crimen nulla poena sine lege järgi. Seaduslikkuse põhimõte on isemoodi reeglite reegel, millest tulenevad teised karistusõiguse nurgakiviks olevad põhimõtted. Üks neist on selle artikli keskmes – määratletuse põhimõte ehk määratletusnõue ehk määratletuskohustus, mille pikk ladinakeelne nimetus on nullum crimen nulla poena sine lege certa ja lühike lex certa (ingl principle of certainty, sks Bestimmtheitsgebot).

Määratletusnõue on oma olemuselt kõrge abstraktsiooniastmega reegel ning seda võib sisult ja tähendusulatuselt pidada raskesti hoomatavaks. Kuigi selle põhimõtte rakendamine sõltub iga üksikjuhu eripärast, ei saa siiski eirata küsimust, kuidas üldse süüteokoosseisu sisu ja piire kindlaks määrata. Praegune artikkel keskendub määratletusnõude põhiolemusele ja uurib, mida (sh milliseid tõlgendamisargumente) võtta abstraktselt aluseks süüteokoosseisu määratlemisel, et tagada koosseisu kooskõla selle põhimõttega. Artiklis on taotluslikult piirdutud üldise käsiteluga ning see on mõeldud olema sissejuhatav ja mõneti ka probleeme kaardistav.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse