Kokkuvõte

Isikuandmete kaitset on Eestis peetud ühelt poolt hõredaks ja teiselt poolt ülepingutatuks. Võimalik, et meie andmekaitse õigusaktid ongi pigem ranged, kuid nende realiseerumine on paljuski puudulik. Pahatihti ei tajuta, millal on tegemist isikuandmetega ega osata kaaluda, milliseid negatiivseid tagajärgi võib põhjustada teabe lekkimine või teiselt poolt selle kasutamise piiramine.

Artiklis uuritakse Euroopa õigusruumis üldiselt aktsepteeritud infovabaduse ja andmekaitse põhimõtete rakendumist Eestis kahe näite varal: avalikkuse juurdepääs perekonnaseisuaktidele (konkreetselt sünniaktidele) ja n-ö sotsiaalse survega teabe – asutustele võlgu olevate isikute ja joobes auto juhtimise eest karistatud isikute andmete – avaldamine asutuste kodulehtedel. Pärast vaatluse alla võetud näidete lühikest lahtiseletamist esitab autor oma nägemuse avaliku teabe ja isikuandmete mõiste kohta, tuues eraeluliste ja delikaatsete isikuandmete kõrvale ka isikuandmete kolmanda kategooria – lihtisikuandmeid. Seejärel analüüsib autor, millisesse isikuandmete liiki kvalifitseerub artikli kirjutamisel näiteks võetud teave. Et selgitada välja selle teabe avaldamise lubatavus, peatub autor isikuandmete avaldamise õiguslikel raamidel, seaduslikel alustel ja isikuandmete avaldamise proportsionaalsuse hindamise vajadusel. Lõpetuseks analüüsitakse artiklis teabe avaldamise menetluskorraga seonduvaid küsimusi.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• haldusmenetlus
,
• haldustäitemenetlus ja -sund
,
• perekonnaseisuaktid
,
• karistuse liigid ja määrad