In memoriam
Urmas Volens
24. detsember 1976 – 26. veebruar 2026
Head juristid, head sõbrad!
Meid on tabanud suur kaotus. Me kaotasime inimese, kes on meie
õiguskorda väga palju panustanud ja seda oluliselt kujundanud. 26.
veebruaril 2026 suri kõigest 49 aasta vanusena Urmas Volens. Urmas oli
jurist, mitmete meie eraõiguse tuumikseaduste eelnõude kaasautor,
Justiitsministeeriumi õigusloome vedaja ja kujundaja, õiguspoliitika
asekantsler, vandeadvokaat, ülikooli õppejõud, kohtunike,
kohtunikuabide, kohtutäiturite, notarite ja advokaatide koolitaja,
mitmete Eesti seaduste kommentaaride ja õpikute kaasautor, vandeadvokaat
ja Riigikohtunik, sh Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees. Urmas
armastas sporti teha, oli matka-, fotograafia- ja teatrihuviline.
Paljude jaoks oli Urmas hea ja innustav kolleeg, kelle järgi joonduti ja
kellelt saadi erialast eeskuju ja innustust. Paljud pöördusid Urmase
poole nende õiguslike küsimustega, millele nad ise ei osanud enam mitte
kuskilt vastust leida. Urmas oli abikaasa ja isa. Minu jaoks oli Urmas
hea sõber ja kaasteeline, kellega mul oli õnnelik võimalus ligi 30 aasta
vältel koos areneda, õigust avastada ja meie õiguskorda arendada. Ma
olen selle võimaluse eest väga tänulik.
Urmas sattus juba ülikooli ajal tööle Justiitsministeeriumisse, kus
ta pidi endale selgeks tegema mitte ainult selle, milline on kehtiv
õigus, vaid ka selle, milliseks peaks meie uus õiguskord kujunema.
Bakalaureuseõpingutele järgnesid magistriõpingud mh Saksamaal Kölni
Ülikoolis ja doktorikraad Tartu Ülikoolist. Urmase esimesed
erialavaldkonnad olid seotud eraõigusega ja need jäid talle
südamelähedaseks kogu karjääri jooksul. Seda põnevam oli kõrvalt
vaadata, kuidas Urmasest sai mahukate õigusreformide aegadel
Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler, kes pidi vastutama
kogu õigusloome, sh avaliku õiguse eest. See, kui kiiresti, põhjalikult
ja süsteemselt Urmas avaliku õiguse endale selgeks tegi, on väga
inspireeriv ja kinnitus selle kohta, et asjad, mis tunduvad ühe inimese
võimete jaoks täiesti võimatud, on siiski võimalikud. Sealt edasi tegi
Urmas enda jaoks selgeks advokaadi elukutse ja selle, kuidas
tsiviilõigusi kohtus maksma panna. Varsti pärast seda pühendus Urmas
advokaadibüroo asutamisele. Urmase soov oli luua büroo, kus õigusabi
osutatakse põhjalikult ja kvaliteetselt ning kus valdava osa tööst
teevad vandeadvokaadid ise. Mõned aastad hiljem mõistis Urmas, et ta
saaks anda olulise panuse meie õiguskorda Riigikohtu kohtunikuna. Urmas
kuulus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumisse, osales pikalt
kohtunikueksamikomisjonis ja panustas uute kohtunike leidmisse,
tsiviilkolleegiumi esimehena andis ta uue hingamise kolleegiumi
juhtimises ja mõjutas oldud aja jooksul oluliselt tsiviilõigust.
Juristina tegi ta alati neid asju, kus ta mõjutas meie õiguskorra
arengut. Ta osales väga paljudes projektides. Tundub, et põhilised
motivaatorid olid soov saada ise targemaks ja teadmine, et kui tema seda
järjekordset koormat enda kanda ei võta, jääb midagi olulist tegemata
või meie õiguskorras mõni oluline probleem lahendamata.
Urmas panustas märkimisväärselt ülikoolis õigusteaduse õpetamisse.
Väga oluline märksõna on siin võlaõigus, kuid täiesti uue hingamise ja
lähenemise andis Urmas ka tsiviilkohtumenetlusõiguse õpetamises. Ta viis
sisse süsteemse õpetuse, käsitledes kõiki olulisi küsimusi, mida peab
tsiviilasja kohtus menetlemisel arvestama.
Lisaks üliõpilaste õpetamisele jagas Urmas erialast tarkust ka
teistele juristidele. Praktikutele koolitusi läbi viies mõistis ta
alati, et ei tohi raisata professionaalide aega ja koolitamise nappe
võimalusi, vaid kogu koolitusel räägitu peab olema seostatav juristide
praktilise tööga ja andma erialaspetsialistidele uut teadmist.
Urmas on väga mitmete materiaalõiguse ja menetlusõiguse
kommentaariosade autor. Ta on sellega loonud meie õigusesse palju
selgust, näidanud sadadele juristidele kätte võimalused, mida meie
õiguskord pakub ja mille peale tavalised ülikooliharidusega juristid ei
tuleks. Aga Urmas oma kommentaaridega on näidanud eeskuju sellega,
millisel tasemel õiguslik analüüs saab olla ja peab olema. Kui on soov
kedagi veenda selles, et meil on põhjust meie õiguskorra üle uhke olla,
et meie õigus on süsteemne ja sügav, saab seda hõlpsasti teha, kui võtta
appi Urmase poolt kirjutatud kommentaarid.
Juba 1990. aastatel tekkis Urmasel võimalus tegeleda asjaõigusega, sh
kinnisasjaõigusega ja kinnistusraamatu pidamise probleemidega. Ta
mõistis, et kinnistusraamatut tuleb pidada vastutustundlikult ja
kindlate põhimõtete järgi, sest sellest sõltuvad meie kinnisvara
käibekindlus ja kinnisasja omanike õigused. Urmas suhtus
kohtunikuabidesse, meie kinnistusraamatu valvuritesse, alati soojalt ja
suure lugupidamisega. Veel eelmisel aastal viis Urmas läbi
kinnistusraamatu pidamist käsitleva kohtunikuabide, notarite ja
kohtunike ühiskoolituse.
Üks mitmetest valdkondadest, mille vastu Urmas erilist huvi tundis,
oli ühinguõigus. Lisaks muule töötas ta põhjalikult läbi küsimused,
kuidas õiguslikult tagada äriprojekte, reguleerida keerulisi osanike-
või aktsionäridevahelisi suhteid, võõrandada toimivaid ettevõtteid ja
kaitsta vähemuse õigusi. Urmase osalusel valmisid mahukas
äriühinguõiguse revisjon ja ühinguõiguse õpik. Lisaks sellele, et nende
projektide raames töötati kõikehõlmavalt läbi vastav õigusvaldkond,
lähendas see üksteisele tippspetsialistide seisukohti.
See, kuidas Urmas panustas noorte juristide kasvatamisse, oli väga
eriline. Ta nägi ja käsitas mitmeid noori ülikooli lõpetajaid lihvimata
teemantidena, kellel on suur potentsiaal, kuid kes saavad kasvada
suurepärasteks juristideks üksnes juhul, kui nad juhatatakse väärt
allikate juurde, neile näidatakse kätte õiged töömeetodid ja neil
lastakse teha olulisi asju. Mitmed juristid kasutasid võimalust töötada
Urmase juures, et saada häid mõtteid ja juhatust õigele rajale seal, kus
teadmised ja n-ö juristimõistus endal otsa said.
Seda, et Urmas oli hooliv inimene, märkasid kõik, kes temaga koos
töötasid, aga eriliselt paistis silma, milline hooliv isa oli Urmas.
Urmas oli väga paljude projektide algataja ja käimatõmbaja. Kuigi tal
oli alati palju käsil, oli võimalik saada ta alati kaasa mõtlema, kui
probleem oli kas väga huvitav või väga oluline.
Urmase panuse ülesloetlemisel jääb kindlasti midagi ütlemata. Seda
kõike on lihtsalt nii palju.
Kahjuks jäid pooleli mitmed projektid ja lahendamata nii mõnedki
kitsaskohad. Nüüd tuleb need meil ilma temata ära lahendada. Järgime
seda inspiratsiooni ja eeskuju, mis ta meile andis.
Oli au Sind tunda, Urmas!
Sügav kaastunne lähedastele.
Kaupo Paal
Foto autor: Taavi Leppiman
Allikas: Riigikohus