Kokkuvõte

Süüteokatsest loobumist puudutav vaidlus jõuab Riigikohtuni harva. Lahendite vähesuse põhjuseks võib mh olla asjaolu, et süüteokatsest loobumist ei märgata. Süüteokatsest loobumine on karistusseadustiku (KarS) § 40 järgi tagantjärele süüd välistav asjaolu. Seega tuleb uurida, mida toimepanija tegi pärast süüteokatse realiseerimist. Sageli aga võidakse keskenduda süüteokatsele ‒ kas on üldse olemas tegu, mida isikule ette heita ‒ ning hilisem võib jääda tahaplaanile.

Kuigi kohtuasju loobumise kohta on vähe, siis vaidlusi loobumisega seotud küsimuste ümber on palju. Rohkeid vaidlusi tekitas asjas 1-17-3858 näiteks küsimus, millal on tegemist lõpetatud, millal lõpetamata katsega. Nimetatud asjaolu on süüteokatsest loobumise kontekstis väga oluline, sest lähtuvalt karistusseadustikust on sellistel juhtudel erinevad nõuded, milline käitumisakt on loobumisteoks vajalik: kas piisab edasisest tegevusetuks jäämisest või peab toimepanija tegu olema aktiivselt suunatud tagajärje ärahoidmisele.

KarS § 41 lõike 2 ja § 42 lõike 2 järgi tuleb hinnata asjaolu, kas tegemist on lõpetatud või lõpetamata katsega, vastavalt toimepanija ettekujutusele selle kohta, kas ta on teinud piisavalt koosseisu realiseerimiseks või mitte. Riigikohtu lahendi kohaselt asjas 1-17-3858 tuleks arvesse võtta ka teoplaani muudatusi, mida toimepanija tegi pärast esialgse plaani realiseerimist. Eriarvamuses aga leitakse, et arvesse saab võtta ainult esialgset teoplaani.

Artiklis otsitakse vastuseid küsimusele, kuidas on süüteokatsest loobumise instituuti põhjendatud Riigikohtu praktikas, milliseid kontseptsioone pakub karistusõiguse teooria lõpetatud ning lõpetamata katse eristamiseks, millised nõuded on isiku ettekujutusele teo piisavuse osas ning kuidas mõista süüteokatse edasise jätkamise võimalikkust.

• süütegu