Kokkuvõte

Prokuröride sõltumatuse ja täitevvõimule allumise vahekorra probleem on aegumatu. Euroopa Prokuratuuri (EPPO) puhul on aga uudseks nõudeks sõltumatus liikmesriikidest ja ühtlasi nende riigisisestest prokuratuuridest. Artikkel annab ülevaade sellest, millised tegurid mõjutavad EPPO delegaatprokuröride välist sõltumatust. Õiguskirjanduses on osutatud kolmele tegurile, mis kujutavad delegaatprokuröride sõltumatusele kõige suuremat ohtu: delegaatprokuröride topeltroll üheaegselt EPPO-sse ja liikmesriigi prokuratuurisüsteemi kuulumisest tulenevalt, liikmesriigi prokuratuurisüsteemi mudelist tingitud seotus täitevvõimuga ning liikmesriigi kujundada jäetud delegaatprokuröride kandidaatide valimise protsess. Eestis nimetatakse delegaatprokurörid ametiajaks riigiprokurörideks, ent delegaatprokuröride sõltumatust on suurendatud lisatingimusega, et neile saab riigisiseseid ülesandeid anda vaid peaprokuröri otsusega, ehkki EPPO määrus seda ei nõua. Kuigi Eesti prokuratuur on formaalselt täitevvõimuga seotud, siis on valitsuse mõju prokuratuurile sedavõrd piiratud, et Eesti prokuratuurisüsteemi mudel aitab tagada ka delegaatprokuröride sõltumatust. Samuti aitavad sõltumatust kindlustada delegaatprokuröride kandidaatide leidmiseks korraldatud avalikud konkursid. Samas näitab analüüs, et delegaatprokuröride sõltumatuse tagamine on jäetud suurel määral liikmesriikide ülesandeks, mis EPPO määruse eesmärgiga saavutada delegaatprokuröridele funktsionaalselt ja õiguslikult sõltumatu staatus kokku ei sobi.

• Euroopa Liit
,
• Prokuratuur
,
• menetlejad