Menüü

Ettenähtavuse põhimõte: millal on süüteokoosseis piisavalt selgesti määratletud? Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika näide

Autor:

Kokkuvõte

Uurida Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat karistusõiguse kui materiaalõiguse seisukohalt pole sugugi nii ootamatu, kui esmapilgul tunduda võib. Otse vastupidi. EIK kujundatud arusaamad karistusõiguse ühe olulisima, nimelt nullum crimen-põhimõtte kohta on üle võtnud nii Euroopa Liidu Kohus kui ka Riigikohus, rääkimata näiteks Saksa õigusest. Sealhulgas on EIK arvukatel juhtudel kasutanud määratletuse (lex certa) ja süüdistatava olukorda raskendava analoogia kohaldamise keelu (lex stricta) põhimõtet, nimetades neid ettenähtavuse põhimõtteks, et teha kindlaks, kas toimepanija pidi mõistlikult ette nägema seda, et selle teo eest võidakse teda võtta vastutusele ja karistada. Teisisõnu on esile kerkinud küsimus, mille vastusest sõltub süüteoasja lahendus: kuidas hinnata, kas seadusesse kirja pandud süüteo määratlus on piisavalt selge ja arusaadav. Selle artikli eesmärk on tutvustada, milliseid juhiseid on EIK andnud ettenähtavuse põhimõtte kasutamiseks, ning uurida, kas on võimalik kõneleda standardist, kuidas süüteokoosseisu seaduses sõnastada ja seda tõlgendada, tagamaks kooskõla ettenähtavuse põhimõttega. Ühtlasi vaatleb autor, millised murekohti senine kohtupraktika esile tõstab ja millised küsimused on veel vastamata. Täitmaks seatud eesmärki, püüab autor artiklis pakkuda EIK asjakohase praktika tervikliku analüüsi.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse