Kokkuvõte

Üks põhiseaduslikest küsimustest, mis ikka põhjustab vaidlusi ja on veel lõpuni lahendamata, on Euroopa Liidu õiguse esimuse põhimõtte (principle of primacy) täpne tähendus. Isegi kui seisukoht, et tavajuhtudel on liidu õigus riigisisese õiguse suhtes esimuslik, näib olevat pälvinud üldist heakskiitu, esineb mitmesuguseid seisukohti küsimuses, kui absoluutne on esimuse põhimõte eriti just liikmesriigi põhiseadusõiguse puhul. Euroopa Kohtu praktika on järjekindlalt tuginenud ideele, et esimuse põhimõte kohaldub kogu riigisisese õiguse, sealhulgas liikmesriigi põhiseadusõiguse suhtes. Samas mõned liikmesriikide kohtud, eeskätt põhiseaduskohtud ja kõrgeimad kohtud, ei ole alati valmis tingimusteta järgima esimuse põhimõtet. Hiljutine Saksa liidukonstitutsioonikohtu otsus, mis järgnes Euroopa Kohtu otsusele Weissi kohtuasjas, paistab esimuse põhimõtet ja ühtlasi liidu õiguse ühtsust üldse kahtluse alla seadvat. Selle kohtuotsuse tagajärgedega leppimine tähendaks, et iga üksiku liikmesriigi põhiseadus loob oma variandi Euroopa Liidu õigusest. See tee võib lõpuks viia liidu õiguskorra lammutamiseni. Õiguskorras peab olema üks vahekohtunik, kellele kuulub viimane sõna küsimuses, milline on õigus, mitte 27 või enam kohut, kes võivad põhjapanevates põhiseaduslikes küsimustes otsustada täiesti erinevate lähenemisviiside ja lahenduste kasuks. Viimane sõna Euroopa Liidu õiguse põhimõtete kohaldamisel ja tõlgendamisel on Euroopa Kohtul.

• Euroopa Liit
,
• esimuse põhimõte
,
• Rahvusvaheline õigus
,
• põhiseadus
,
• põhiseaduskohus