Kokkuvõte

Tänapäeva sporditööstust iseloomustab ühelt poolt konkurentsihimuline ja andekusest pakatav, isegi ülepakkumise tunnustega tööturg, teiselt poolt lepinguliste suhete ajutisus ja ebastabiilsus ning karjäärivõimaluste lühiajalisus ja ebakindlus ehk pidev ebaõnnestumise ja vigastuste oht. Need tunnused ei mahu ilmselgelt traditsioonilise töösuhte raamistikku, mida iseloomustab pikaajalisus, stabiilsus ning töötegija võrdlemisi kindel positsioon konkreetse töösuhte või üleüldiselt karjääri lõppemise ees. Siiski ei tohiks eelkirjeldatud eripärad takistada sportlasele niisuguse õigusliku kaitse tagamist, mida väärib iga inimene, kes tegutseb endale elatusvahendite hankimise eesmärgil. Tähelepanuta ei saa siinjuures jätta ka põhiseaduse § st 29 tulenevat kodaniku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning sellele vastavat riigi kohustust tagada seadusega ettenähtud töötingimused. Paraku võib üldistatult konstateerida, et Eesti sportlased on sellelaadsest kaitsest (kas tahtmatult või tahtlikult) kõrvale jäetud, kuivõrd professionaalse tasandi sporditegevuses esile kerkivad töösuhted on Eesti õiguskorras siiani tähelepanuta. Tööõiguse regulatsiooni kohaldamisele ei viita ka tavapärane praktika ning puudub väljakujunenud kohtupraktika. Elukutseliste sportlaste tasustamiseks kasutatakse seevastu laialdaselt stipendiumilepinguid, mis oma olemuselt aga sporditegevuse käigus poolte vahel kujunevaid suhteid ei kata.

Autor otsib käesolevas artiklis vastust küsimusele, kas elukutseline võistkonnasportlane on töötaja ning kas tema õigused on töölepingu seaduse raames kaitstud. Samas juhib autor tähelepanu sportlaste töösuhete reguleerimisel tekkida võivatele kitsaskohtadele, mistõttu kerkib esile vajadus erisuste sätestamiseks.

• töölepingu lõpetamine
,
• katseaeg
,
• tööandja
,
• töötaja
,
• tööleping
,
• tööõiguse üldmõisted ja printsiibid