Menüü

Kokkuvõte

Õigusvaldkonda, mis tegeleb alusetust rikastumisest tuleneva tagasinõudega suhetes, milles osaleb rohkem kui kaks isikut, on nimetatud kõige rohkem vaidlusi tekitanud ja keerulisemaks valdkonnaks võlaõiguses, aga isegi terves eraõiguses.

Artiklis testitakse, kas vigaste pangaülekannete käsitlemisel Saksa õigusteaduses ja -praktikas väljakujunenud põhimõtteid saab kohaldada ka Eesti õiguses. Modernse käsitlusviisi kohaselt tuleb tüüpilisi alusetu rikastumise põhimõtteid kindlasti korrigeerida maksekäsundi ja arvelduslepingu ning seega ka ökonoomsuse põhimõtetest lähtuvalt. Seega on lähtealuseks siin eeskätt küsimus, kuivõrd on ikkagi õigustatud võtta konkreetsete kaasuste lahendamisel aluseks omandaja kaitse põhimõte, et kindlustada heauskset omandamist Saksa õigusest pärineva abstraktsiooniprintsiibi eeskujul (Eesti õiguses võlaõigusseaduse § 1029). Enamikul juhtudel on pank käsundisaajana ülekannete teostamisega kaasnevate riskide kandjaks ning õiglasem oleks ehk sellistel juhtudel riskide jaotuse kriteeriumist tulenevalt ning erinevate huvide kaalumise tagajärjel lubada pangal esitada nõue otse saaja vastu. Praktikas seonduvad probleemid enamasti maksja poolt antud ebaselgete ülekandejuhiste ja mitte niivõrd panga ekslike topeltkannete, võltsitud ülekandejuhistega, esindusõiguseta esindaja ülekandejuhiste või muude sarnaste juhtumistega. Siiski on oluline uurida, kas ja kuidas on võimalik Eesti õiguses jõuda õiglaste lahendusteni juhul, kui leiab aset puudustega pangaülekanne selle laiemas tähenduses.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse