Tähelepanelik lugeja võib selle Juridica sisukorda silmitsedes
küsida: miks ajal, mil Iirimaal on just toimunud järjekorralt juba
teine rahvahääletus Nizza lepingu üle, mis oluliselt mõjutab Eesti
astumist Euroopa Liitu, ning ajal, mil Eestis on vastselt valitud
kohalike omavalitsuste volikogude liikmeid ja jälle kord on hoogu
saamas debatt põhiseaduse muutmise üle, algab Juridica number
õigusfilosoofiaga? Miks on see nii, kui arvestada, et numbrist ei
puudu ei põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõud käsitlev artikkel
ega ka kohalikke ja riiklike ülesannete piiritlemist analüüsiv
kirjutis, samuti muud, õigusfilosoofiast oluliselt praktilisemat
laadi teemad?
Juridica ei järjesta artikleid autorite tähtsuse järgi. Kuigi Jlmar
Tammelo ja Gustav Radbruchi kirjutised kuuluks ka autorite
silmapaistvust arvestades selle numbri etteotsa, ei ole see praeguse
järjestuse põhjuseks. Ka ei tule selline asetus kinnisideest, et
kõik see, mis tuleb välismaalt, on mitte ainult õige ja hea, vaid
lausa parim. Taolise järjekorra põhjuseks pole ka asjaolu, et tegu
on selle numbri kõige lühema artikliga. Kuigi viimase aja
meedia-teoreetikud rõhutavad vajadust paigutada oma mõte paari
minutisse ja tänavaid alles koristatakse hüüdlauseid täis
valimisreklaamist, ei alahinda Juridica oma lugeja süvenemisvõimet.
Kas Juridica tahab G. Radbruchi artikliga kutsuda Eesti juriste üles
mässule seaduste vastu? On ju artikli süütu pealkirja – „Viis
minutit õigusfilosoofiat“ – taha peidetud üleskutse eitada
seaduse kehtivust, kui see seadus ei vasta teatud tingimusele. Kui see
on Juridica eesmärk, siis mis on sellise küsimuse ajastatuse
põhjus?
Ilma et hakkaksin siinkohal täiendavalt analüüsima selle Juridica
numbri esimest artiklit, mida M. Luts siinsamas numbris niigi
põhjalikult teeb, vastan: ei, Juridica ei taha ärgitada juriste
mässule. Kaldun arvama, et sellise mässu järele puudub hetkel ka
vajadus. Põhiseaduslikkuse järelevalve praktika Eestis on
teadvustanud võimalust ja vajadust küsida iga seaduse kehtivuse
järele enne selle rakendamist. See on aidanud kinnistuda
põhimõttel, et seadus ei ole see, mis seadus on, vaid seadus on see,
mis õigus on. Jurist küsib seaduse sisulise kehtivuse üle ehk küll
vähem kui tema klient, kellest mõni kahtleb seaduse kehtivuses
alati, kui see talle õigust ei anna. Kuid ka juristile pole küsimus
seaduse kehtivusest õigusena võõras. Iseküsimus on ehk aga see,
kust ja kuidas me sellele küsimusele vastust otsime.
Küsimus „kust“ viib meid allikani. Suuresti on selleks allikaks
meie põhiseadus, millest arusaamise ja mille edasiarendamise teel on
vastilmunud põhiseaduse kommentaarid pannud maha kvalitatiivselt uue
verstaposti. Kuid see allikas on avardumas. Veelgi enam, kui
rahvahääletusel võetakse vastu selle Juridica numbri lõpus ära
toodud põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu, siis enamiku
juristide jaoks ei tähenda see mitte põhiseaduse avardumist, vaid
lõpmatust, teadmatust sellest, mis on nüüdsest õigus.
„Õppida, õppida, õppida!“, kõlas kunagine loosung. See nõue
ei kaota juristi elus aktuaalsust, kui ta, I. Tammelod
parafraseerides, tahab olla midagi muud kui õiguskäsitööline. Kuid
ma kujutlen ka vastuhüüdeid: kaua võib! Isegi paar aastat tagasi
ülikooli lõpetanud inimese teadmised omavad selle aasta
suve-sügisega, pärast võlaõigusseaduse ja karistusseadustiku
jõustumist, üksnes ajaloolist väärtust! Selline saatus on tabanud
faktiteadmisi.
Just seepärast algabki käesolev number õigusfilosoofiaga, ainega,
mis õpetab õigusliku mõtlemise meetodeid ja printsiipe. Asi pole
selles, et see on ainus, mis on õigusreformidest puutumata jäänud.
See on vundament, mida seadusmuudatus meilt ära ei võta ning millele
saab ja tuleb taas kord ehitama hakata.