Käesolev „Juridica“ number on õigusteaduskonna ajakirja
esimene tööõigusele pühendatud number. Temaatilisi numbreid on
toimetus ennegi välja andnud, kuid need on puudutanud tsiviilõiguse
olulisemaid instituute.
Käesoleva numbri ilmumise ajaks on Eesti tööõigus olukorras, kus
kõigist vajalikest seadustest on vastu võetud ja jõustunud
töölepingu seadus, töö– ja puhkeaja seadus, puhkuseseadus,
palgaseadus, töötajate distsiplinaarvastutuse seadus,
töökaitseseadus, kollektiivlepingu seadus, töötajate usaldusisiku
seadus ja kollektiivse töötüli lahendamise seadus. Puudu on veel
töötajate materiaalse vastutuse seadus ning individuaalsete
töötülide lahendamise seadus. Loodetavasti jõutakse need seadused
vastu võtta veel 1994. aasta jooksul, sest eelnõud on
ettevalmistamisel. Siis võib öelda, et tööõigusele on „esimene
ring“ peale tehtud ja tuleb minna „teisele ringile“. Kõik vastu
võetud tööseadused on nö. üleminekuaja seadused. Ükski neist
pole lõplikult valmis ning Eesti ühiskonna arenedes vajavad need
muutmist ja täiendamist nagu muude õigusharude seadusedki. Hea on,
et oleme jõudnud kahe aasta jooksul luua töösuhetele arvestatava
normatiivse baasi. Iga jurist, kuid tõenäoliselt ka teised
tööõigusega kokkupuutuvad inimesed, ootavad aega, mil eraldi olevad
tööseadused on kodifitseeritud ja on kujundatud ühtne
tööseadustik, kust kõik vajalik on kiiresti ja hõlpsasti leitav.
Seadustikuni jõudmine nõuab veel palju tööd, vaeva ja aega, kuid
loota võib, et tööõiguse reform sellega lõpeb. Vähemalt
tööõiguse arengukava koostamise ajal mõned aastad tagasi oli
tööseadustiku tegemine küll lõppeesmärgiks.
Lugeja lauale jõudnud „Juridica“ 6. number sisaldab
artikleid mitmete erinevate küsimuste kohta, kuid põhitähelepanu on
pööratud palgaseaduse ning töö– ja puhkeaja seaduse rakendamisel
tõusetunud probleemidele. Need seadused jõustusid alles 1. märtsil
1994. a. kuid juba kehtivuse esimeste kuude jooksul on ilmnenud mitmed
lüngad neis seadustes, mis võimaldavad erinevaid tõlgendusvariante.
Neist küsimustest saab lugeja ülevaate mitme artikli vahendusel.
Kuivõrd töö– ja sotsiaalhooldusõiguse õppetooli õppejõud on
olnud seotud nimetatud seaduste eelnõude ettevalmistamisega ja
tunnevad endal moraalset vastutust nende seaduste käekäigu pärast,
siis oleksid lugejate ettepanekud nende seaduste täiustamiseks väga
oodatud ja teretulnud
Ettepanekud tuleks saata Tartusse „Juridica“ aadressil
töö– ja sotsiaalhooldusõiguse õppetoolile.
Seadused peavad olema iseenesest mõistetavalt selged, arusaadavad ja
vastuoludeta ning selle poole tuleb õigusloomes püüelda, kuid
seaduste kvaliteet ei taga veel nende täitmist. Tööseaduste
järgimine jätab kahjuks väga palju soovida. See on tingitud ühelt
poolt asjaolust, et asutatud on väga palju uusi tööandjaid:
väikesi ettevõtteid, asutusi ja organisatsioone, kelle juhtkond ei
tunne piisaval määral tööõigust, teiselt poolt ka sellest, et
paljud tööandjad on seisukohal nagu tööseadused neile ei
laienekski. Viimane tendents avaldub eriti praegu, kus Eesti mitmetes
piirkondades on tööpuudus.
Esimesel juhul saab „Juridica“ palju kaasa aidata olukorra
parandamisele oma ülevaadete, selgitavate artiklite, kommentaaride ja
kohtupraktika avaldamisega. „Anarhiste“ meie ajakiri eriti
parandada ei saa. Selle töö peavad ära tegema eelkõige Riigi
Tööinspektsioon ning töövaidlusi lahendavad organid.
Tööseadustest peavad lugu pidama kõik tööandjad olenemata
sellest, kas nad on ettevõtted, asutused või muud organisatsioonid
või füüsilised isikud.
Selleks, et seista oma ülesannete kõrgusel, vajab Riigi
Tööinspektsioon rohkem juriidilise haridusega tööinspektoreid, kes
ainuüksi ei kontrolliks, teeks ettekirjutusi ja ei karistaks, vaid
kes oleksid suutelised vajaduse korral tööandjatele ka nõu andma
ning neid juhendama. Tööseaduste täitmist kontrollivad praegu
valdavalt tehnilise haridusega inimesed. Tänu neile vaevarikka töö
eest, kuid tulevikus peaksid nad saama tegelda rohkem tööohutuse
spetsiifiliste probleemidega.
Üheks väga valuliseks küsimuseks on praegu töövaidluste
lahendamine. Eesti kohtusüsteem on reformitud, töölepingu pooled
võivad vaidluse lahendamiseks pöörduda kohtusse, kuid praktika
näitab, et see pole efektiivne tee. Töövaidluste lahendamine kohtus
on liiga palju aega nõudev ja töötajale väga kulukas.
Töövaidlusi peaks olema võimalik lahendada palju operatiivsemalt
kui kohtusüsteem seda võimaldab. Otstarbekohane oleks luua
töövaidluste lahendamiseks kohtuväline organ, mille olemasolu ei
välistaks kohtusse pöördumise võimalust, kuid mis oleks abiks seda
liiki asjade arutamisel ja lahendamisel. Töösuhete korrastamiseks
ettevõetust kavatseb „Juridica“ ka edaspidi oma lugejatele
teavet anda.
Toimetus loodab, et käesolev number annab huvilistele mõtlemisainet
ja kasulikke teadmisi.