Kokkuvõte

Teise maailmasõja ajal hakkas NSV Liit suhetes liitlastega kasutama liiduvabariike oma rahvusvaheliste positsioonide tugevdamiseks. Moskva eesmärk oli saavutada kõigi liiduvabariikide kaasamine loodava Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmeteks, et sel moel kindlustada endale suurim otsustusõigus uues rahvusvahelises julgeolekuorganisatsioonis. Kuna liitlased ei tahtnud tunnustada liiduvabariike rahvusvahelise õiguse subjektidena, võeti NSV Liidus 1944. aasta veebruari alguses vastu „konstitutsioonilised parandused“, mille sisuks oli liiduvabariiklike välisasjade (ja ka kaitse) rahvakomissariaatide loomine. Nii loodeti näidata liiduvabariike välismaailmale kui „iseseisvaid“ rahvusvahelise õiguse subjekte. Liiduvabariikidele hakati kiirkorras ette valmistama diplomaatilisi ametnikke ja kooskõlastati sobivad rahvakomissaride kandidaadid. Samas oldi Moskvas ettevaatlikud, et liitlasi mitte ärritada. Seetõttu ei saanud Hans Kruus Eesti NSV välisasjade rahvakomissariks juba 1944. aasta kevadel, kuna Kremlis ei oldud veel kindlad, mil moel Balti küsimus suhetes liitlastega laheneb ning millise positsiooni saab NSV Liit loodavas ÜRO-s. 1944. aasta sügiseks oli aga selge, et liitlased ei too Balti küsimust avalikkuse ette, mistõttu ei olnud enam takistusi ka Hans Kruusi ametisse nimetamisel. Diplomaatiliste töötajate ettevalmistamiseks korraldati NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi juures tegutsenud Kõrgemas Diplomaatilises Koolis kuuekuulised kursused, kus Eesti NSV diplomaadikandidaadid osalesid 1944. aasta maist novembrini.

Moskva plaan realiseerus vaid osaliselt – NSV Liidu kõrval said lõpuks ÜRO liikmeteks üksnes Valgevene NSV ja Ukraina NSV. Kuna aga NSV Liidul kui asutajaliikmel oli julgeolekunõukogus vetoõigus, siis polnudki tal vaja kõiki liiduvabariike ÜRO-sse suruda. Ka Poola ja Balti küsimused lahenesid rahvusvahelistes suhetes Moskvale soodsalt.

Pärast sõja lõppu ei olnud Moskval enam mingit soovi liiduvabariiklikele välisasjade rahvakomissariaatidele tegelikku sisu anda, s.t sisulist välispoliitilist suhtlust liiduvabariikidele ei delegeeritud. Liiduvabariikide välisasjade rahvakomissariaadid (alates 1946. aastast ministeeriumid) jäid kuni 1950. aastani alles ning Moskva kasutas neid ära oma huvide realiseerimisel rahvusvahelisel areenil. Eesti NSV Välisministeeriumi põhiülesanne oli tegelda pagulasküsimustega. Tegelikult kujunes sellest omamoodi kvaasiministeerium, mis jäi oma väga piiratud volitustega püsima kogu nõukogude perioodiks.

• NSV Liidu põhiseadus
,
• Eesti NSV
,
• liiduvabariiklikud välisasjade rahvakomissariaadid (ministeeriumid)
,
• Balti küsimus
,
• Ühinenud Rahvaste Organisatsioon
,
• nõukogude diplomaadid
,
• Hans Kruus