Menüü

Kokkuvõte

Vaatamata õigusemõistmise üldtunnustatud definitsiooni puudumisele ei ole täna teadupärast üheski vähegi normaalsemas riigis tõsimeelseid kahtlusi, et õigust peab mõistma kohus. Samas võib kindel olla selleski, et ilma põhimõttelise võimaluseta pöörduda vajadusel arstide, psühholoogide ja väga paljusid teisigi teadmisvaldkondi esindavate ekspertide poole ei peeta täna õigusemõistmist vähemalt põhimõtteliselt enam mõeldavaks.

Autor vaatleb alustuseks küsimust, kes on ekspert ja milline on ekspertiiside roll. Kohtuekspertiiside tasandile minnes meenutatakse artiklis asjaolu, et Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas on alates möödunud sajandi keskpaigast üsna tõsiselt teaduslikult tegeletud ekspertiisi ja ka laiemalt eriteadmiste temaatikaga. Autor avab artiklis pikemalt Tartu Ülikooli ekspertoloogilistele uuringutele alusepanija O. Püssa mõningaid seisukohti. Tulles tagasi meie tänasesse päeva, leiab autor, et kohtumenetlustes eriteadmiste (eeskätt ekspertiiside) kasutamise küsimuses tuleks vähendada erinevusi Eesti kohtumenetluse alaliikide vahel. Autor pakub teoreetiliseks diskuteerimiseks ja õiguspoliitiliseks otsustamiseks välja mitmeid ekspertoloogiliselt olulisi küsimusi, mis seonduvad eksperdiarvamuse kui eraldiseisva tõendi olemusega ja poolte võrdsuse tagamisega ekspertiiside korraldamisel. Lõpetuseks kutsub autor üles kõiki ekspertiisiga seotud tänaseid muresid kompleksselt analüüsima ja selles vallas igakülgseid parendussamme astuma.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse