Menüü

Kokkuvõte

Omastamise koosseis (§ 201) paikneb karistusseadustiku varavastaseid süütegusid sisaldava 13. peatüki 1. jaos „Süüteod omandi vastu“. See tähendab, et kaitstaval õigushüvel ei pea olema rahalist väärtust, nagu see ei ole vajalik ka teiste sinna jakku kuuluvate koosseisude, nimelt varguse (§ 199), röövimise (§ 200) ning omandamise jms (§ 202) korral. Teisalt tuleb silmas pidada, et selles jaos sisalduvate süütegude koosseisud liigituvad omakasulisteks (nt vargus ja röövimine, aga ka omastamine) ning mitteomakasulisteks (nt § 203: asja rikkumine või hävitamine). Omastamise omakasulise iseloomu saab tuletada juba 13. peatüki 1. jao 1. ja 2. jaotise pealkirjadest: kui 1. jaotis räägib asja omastamisest, siis 2. jaotis asja kahjustamisest. Siiski ei saa omastamise omakasulist iseloomu a priori nentida, vaid see vajab lähemat uurimist.

Usalduse kuritarvitamise koosseis (§ 2172) moodustab iseseisva, ainsast paragrahvist koosneva 4. jaotise, mis omakorda kuulub 13. peatüki 2. jakku „Süüteod vara vastu tervikuna“. Siin kaitstaval õigushüvel – varal – peab olema rahaline väärtus, kusjuures koosseis nõuab tagajärjena suurt varalist kahju. Usalduse kuritarvitamise omakasuline iseloom on veelgi keerulisem küsimus, mis samuti vajab põhjalikumat käsitlust.

Artiklis käsitletaksegi omastamise ja usalduse kuritarvitamise omakasulist iseloomu, peatudes vastava normistiku kujunemislool ning analüüsides kehtivat õigust ja selle kohaldamise praktikat. Autorid leiavad, et kohtupraktikas ei ole omastamise mõiste selgelt välja kujunenud. Seni ühese vastuseta küsimuste lahendamine sõltub muuhulgas omastamise ja usalduse kuritarvitamise piiritlemisest, mida artiklis samuti analüüsitakse.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse