Menüü

Pikaajalise kokkusaamise piirangu kohaldamine vahistatu suhtes. Põhiõiguste piiramise lünkadeta kontrolli tagamine

Autor:
Number 2018 /2 | Lk 146-153

Kokkuvõte

Riigikohtu halduskolleegium tegi 31. oktoobril 2017 otsuse asjas 3-14-51567, milles oli arutluse all vahistatu suhtes pikaajalise kokkusaamise absoluutse piirangu põhjendatus. Asjas ilmnes selge vastuolu: kriminaalmenetluse huvide ja vahistatu põhiõiguste kaalumisel leidis Tallinna Ringkonnakohus kriminaalmenetluse käigus, et ühel ajahetkel langes ära vajadus piirangu kohaldamiseks, kuid isiku põhiõiguste riivet ei olnud võimalik lõpetada, sest üksnes vahistatu seisundi tõttu jätkas vangla haldusmenetluses isiku põhiõiguste piiramist.

Artiklis kajastatakse esmalt, mis põhjusel on seadusandja vangistusseaduse § s 94 kehtestanud vahistatu suhtes pikaajalise kokkusaamise absoluutse piirangu. Teiseks antakse ülevaade senistest Riigikohtu lahenditest selle piirangu põhjendatuse kohta, keskendudes eelkõige vahistamise kui isikuvabaduse piirangu ja vahistatu lisapiirangute seoste väljatoomisele. Kolmandaks näitab autor, et Riigikohtu põhjendused, mis õigustavad absoluutset piirangut, ei ole alati asjakohased, ning selgitab, miks tuleks välistada olukord, kus halduskohus peab hindama selle lisapiirangu põhjendatust. Neljandaks pakub autor välja lahenduse vahistatu suhtes lisapiirangute kohaldamise üle otsustamiseks.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse