Menüü

Kokkuvõte

Riigi politseilise võimu ulatus on pöördvõrdeline inimese kodanikuvabadusega. Seetõttu tuleb politseivõimu õigusriiklikele raamidele pöörata erilist tähelepanu. Kuivõrd teatavad sündmused võivad olla aluseks põhiõigustesse sekkuvatele riiklikele meetmetele nii ohutõrje- kui ka süüteomenetluses, tõuseb muuhulgas ikka ja jälle küsimus, kas parasjagu kohaldub ohutõrjeõigus või karistusõigus. Seejuures kui politsei või muu korrakaitseorgan reageerib elulisele situatsioonile, siis teostab ta topeltfunktsiooni, mis on ühelt poolt suunatud objektiivse ohuolukorra lahendamisele, kuid teiselt poolt on samal ajal reageering süüteokahtlusele konkreetse subjekti suhtes.

Eeltoodud erineva iseloomuga sekkumistega seoses käsitletakse artiklis küsimust, mida tuleb pidada põhiõigustesse sekkumiseks Eesti Vabariigi põhiseaduse tähenduses ning millised põhiseaduslikud nõudmised kehtivad ohutõrjelise ja süüteomenetlusliku sekkumise eristamisele. Seejärel vaadeldakse lähemalt, millises ulatuses on Eesti seadusandja toodud eristust arvestanud riikliku sekkumise raamide kehtestamisel lihtseaduse tasandil. Seejuures on käsitluse alt välja jäetud julgeolekuseaduses reguleeritud põhiseadusliku korra kaitse ja salateenistuste temaatika (vastuluure ja teabehange), sest see moodustab omaette piiritlemisdogmaatika ning väljuks käesolev uurimistöö piiridest. Samuti võetakse artikli eseme täpsustamise huvides käsitluse keskmesse ennekõike politsei pädevuses olevad sekkumised, sest topeltiseloomuga meetmete rakendamise problemaatika on teravaim just politseilise tegevuse puhul ‒ tegutseb ju politsei muu hulgas n-ö abiametnikuna prokuratuuri ja kohtu heaks. Samas omaette temaatika moodustab topeltfunktsiooniga riiklike sekkumiste piiritlemise problemaatika, mida käesolev artikkel ei käsitle.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse