Kokkuvõte

Haagi 1980. aasta rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsioon on ellu kutsutud selleks, et eelkõige vanemapoolse lapseröövi korral tagada lapse võimalikult kiire naasmine tema hariliku viibimiskoha riiki, kus selle konkreetse riigi kohtud saavad lahendada vanemate vahelised vaidlused ning otsustada lapse hooldusõiguslike küsimuste üle. Seejärel saab hooldusõiguse saanud vanem otsustada lapse elukoha üle. Lapse hariliku viibimiskoha riigi kohtud on hooldusõigust puudutavate küsimuste lahendamiseks sobivaimad, sest omavad kõige paremat ligipääsu last puudutavatele andmetele. Sellise menetluskorra eesmärgiks on esimesel võimalusel taastada olukord, mis oli enne lapseröövi toimumist, seejuures last ja tema huve võimalikult vähesel määral kahjustades.

Õiguskirjanduses on juhitud tähelepanu asjaolule, et Eesti kohtud tõlgendavad lapseröövi konventsiooni vääralt ning jätavad liiga kergekäeliselt tagastamise otsuse tegemata, samuti sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on üha enam hakanud lapse tagastamise küsimustes läbi viima süvaanalüüsi lapse parimate huvide osas, mis ei ole lapseröövi konventsiooni alusel toimuva menetluse tuumaks. Käesolev artikkel kirjeldab kohtulahendite näitel lapse eraelu kaitse ja lapseröövi konventsioonist tuleneva tagastamise kohustuse vastuolu ning lapseröövi asjades kauem kui 6 nädalat kestvate menetluste peamisi kitsaskohti. Autor analüüsib EIK-s ja Eesti kohtutes ajavahemikul 2011‒2017 tehtud lahendeid ning võrdleb kohtute seisukohti lapseröövi asjades, et tuua välja lapseröövi konventsiooni eesmärgi mittetäitmise peamised põhjused.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• Rahvusvaheline õigus
,
• vanemate õigused ja kohustused