Kokkuvõte

Artikkel annab ülevaate kannatanu nõusoleku kui õigusvastasust välistava instituudi olemusest, nõusoleku kehtivuseeldustest ning nõusoleku piiridest. Kitsamalt analüüsitakse nõusolekut kui ebaõigust välistavat asjaolu vägivallategude kontekstis. Artiklis tuuakse välja, et kõnealune instituut tugineb eelkõige põhiõiguse teooriale. Täpsemalt lähtutakse asjaolust, et riik tunnistab isiku õigust oma õigushüvesid ise käsutada, sest isikule kuulub põhiseaduslik õigus vabale eneseteostusele ning vabadusele ja isikupuutumatusele, samuti eraelu puutumatusele.

Järgnevalt käsitletakse artiklis nõusoleku kehtivuseelduseid. Leitakse, et kehtiv on üksnes nõusolek, mis on antud individuaalhüve suhtes. Samuti peab nõusoleku andja olema lubamisvõimeline. Oluline on ka, et nõusolek oleks antud konkreetse teo suhtes, vorminõuet õigusteoorias nõusolekule kehtestatud ei ole. Peale selle peab nõusolek olema antud vabal tahtel. Viimase kehtivuseeldusena on välja toodud, et õigushüve kahjustav isik ehk teo toimepanija peab olema nõusolekust teadlik ning tegutsema sellest lähtudes.

Artikli viimases osas käsitletakse ka veel nõusoleku piiridega seonduvat. Asutakse seisukohale, et olenemata kehtivuseelduste täidetusest ei ole võimalik nõusoleku alusel lubatavaks lugeda igasugust koosseisupärast tegu. Eelduslikult võiks kõnealune instituut olla siduv üksnes nendele tegudele, mis on tekitanud kannatanule väiksemat kahju. Suurema kahju korral tuleks aga täiendavalt hinnata, kas koosseisupärane tegu on mingil moel mõistlik, kannatanu jaoks vajalik, üldtunnustatud või laiemalt aktsepteeritav. Jaatava vastuse korral peaks olema võimalik õiguspäraseks lugeda ka raskemate tagajärgedega koosseisupärast tegu.

• süütegu
,
• isikuvastased süüteod