Menüü

Kokkuvõte

Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimisprotsessi algusega seoses on liikmesriikides tekkinud arutelu Euroopa Liidu uue põhidokumendi olemuse ja tähenduse üle. Käesolev artikkel, mis põhineb autori samateemalistel ingliskeelsetel publikatsioonidel, vaatleb seda küsimusteringi Eesti põhiseaduse vaatepunktist. Artikkel otsib vastust küsimustele, kas Euroopa põhiseaduse lepingu puhul on tegu põhiseaduse või välislepinguga, millised on olulisemad uuendused praegu kehtivate lepingutega võrreldes, kuidas toimub ratifitseerimine teistes liikmesriikides ning milline on uue dokumendi tähendus Eesti Vabariigi põhiseadusele.

Kui põhiseaduse lepingut on sageli käsitletud eraldiseisva dokumendina, siis käesolevas artiklis analüüsitakse seda eurointegratsiooni laiemas kontekstis. Nii näiteks võetakse uuenduste tähtsuse hindamisel lähtepunktiks kriteeriumid, mille Saksa konstitutsioonikohus seadis 1993. aastal Maastrichti kohtuotsuses liikmesriikide suveräänsuse säilitamise kohta. Neile kriteeriumidele on laialt toetutud teistes liikmesriikides, sh Taani ülemkohtu Maastrichti otsuses ning ka Eesti põhiseaduse ekspertiisi komisjoni 1998. aasta aruandes Euroopa Liiduga liitumise põhiseaduslike mõjude kohta. Jõudnud järeldusele, et Euroopa põhiseaduse leping sisaldab uuendusi, mis seatud piirangutest kaugemale ulatuvad, rõhutab artikkel vajadust suveräänsuse kontseptsioon ümber hinnata ning ühineb nende autoritega, kes peavad võimalikuks põhiseaduse eksisteerimist väljaspool riiki. Samuti kerkib küsimus kahe põhiseaduse kooseksisteerimisest ühes õigusruumis, mis rõhutab vajadust Euroopa Liidu põhiseaduslike mõjude selgemaks formuleerimiseks Eesti põhiseaduses.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse