Kokkuvõte

Eestis praegu kehtiv töölepingu seadus on vastu võetud juba 1992. aastal. Kuigi seda seadust on mitmel korral täiendatud ja muudetud, on see mõningates aspektides ajast siiski maha jäänud ning uue seaduse vastuvõtmine on vajalik. Töölepingu seaduse puudustele vaatamata tuleb seda töösuhete reguleerimisel siiski kohaldada. Seejuures tuleb aga arvestada nii majandustingimuste kui ka õigusliku mõtte arenguga Eestis. Mõningatel juhtudel ei näita aga töösuhete alane kohtupraktika vajalikku paindlikkust üles. Artiklis võetakse vaatluse alla Riigikohtu 30. septembri 2003. aasta otsus, analüüsides kahte nimetatud lahendis käsitletud küsimust: kas töövaidlusorgan peaks saama muuta töötaja soovi töölepingu lõpetamise aluse osas ning kas tööraamatu kinnipidamise korral tuleks jätkuvalt rakendada töölepingu seadust, mis näeb ette tööandja kohustuse maksta töötajale keskmist palka tööraamatu kinnipidamisega viivitatud päevade eest. Autori arvates tuleks kohtupraktikas loobuda kohati ehk liiga jäigast töötaja kaitse põhimõttest Eesti tööõiguses ja leida võimalusi poolte koostöö parandamiseks ning töösuhete teatud osas liberaliseerimiseks.

• tööõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• töölepingu lõpetamine
,
• töövaidlus
,
• õigusemõistmine