Areng pidavat seisnema selles, kui leitakse lahendus, mis kindlustab selle, et jätkub jõudu uute ülesannete täitmiseks, mandumine toimub aga siis, kui ammendatakse jõud kramplikes katsetes leida õiget vastust saatuse väljakutsetele.

Käesolev tsiviilõigusele pühendatud „Juridica“ number ilmub ajal, mil Eesti Vabariigi erinevates ministeeriumides toimub tsiviilõiguse valdkonnas ühe olulisema seaduse - võlaõigusseaduse - kooskõlastamine. Kuigi sellises valmimisjärgus on esialgu vaid võlaõigusseaduse üldosa, on eelnõu autorid avalikkusele välja andnud veksli, mille kohaselt peaks aasta lõpuks kogu võlaõigusseaduse eelnõu jõudma Riigikogusse.

Seda, et tsiviilõigus pole vaid võlaõigus, peaks suurepäraselt demonstreerima ka praegu lugeja kätte jõudnud „Juridica“ number. Loomulikult ei saa ükski tsiviilõiguse valdkonda käsitlev artikkel läbi ilma puutumuseta võlaõigusseadusse ja see tõdemus kehtib ka selle numbri artiklite kohta, kuid samas on sellesse numbrisse juhtunud kirjutised, mis valgustavad tsiviilõigust pisut teise külje pealt. Tavamõistes ei iseloomustata tsiviilõigust kuigi tihti sõnaga „sotsiaalne“. Seekord on aga nii mõnegi artikli teemavaldkonnaks just nõrgema poole kaitse, ühiskonna püüd vältida seda, et üksikute võimsate isikute vabadus ei viiks nõrkade vabaduse kaotuseni. Samas ei lähe sellest valdkonnast mööda ka võlaõigusseaduse eelnõu, mis kuulutab standardtingimused teatud tingimustel tühisteks. Tegemist on selge eemaldumisega klassikalisest lepinguvabaduse printsiibist, kuid enamasti on arenenud riigid sellist ohvrit vajalikuks pidanud. Ajalugu on näidanud, et usk sellesse, et kõikidest köidikutest vabastatud inimene arendab end ning kasutab oma vabadust üldsuse huvides, osutub ekslikuks. Seal, kus ütleb üles indiviidi südametunnistus, peab sekkuma üldsuse südametunnistus. Kuid oleneb juba riigikorraldusest, kuivõrd riik oma kodanike südametunnistust usaldab ja kuivõrd lähtutakse põhimõttest, et eksisteerib kahte sorti arvamust - riigi (seaduseandja/ametniku) arvamus ja vale arvamus.

Ja veel. Kuigi uue seaduse väljatöötamine on ja jääb tohutut energiat ja vaimujõudu nõudvaks tööks, ei tohi samas unustada, see on vaid üks ülesanne, mida elu meie ette seab. Kahjuks või õnneks määrab seaduse kvaliteedi ära selle rakendatavus praktikas, mitte ainult selle teoreetiline kõrgpilotaaž. Praktikas rakendatavus on aga tugevalt seotud aja ja ruumiga. Kui riik tahab areneda, peab ta looma avatud süsteeme, mida arendades tema alamad saaksid edasi minna. Seega jäägem siiski arengu, mitte mandumise pooldajateks.