Menüü

Kokkuvõte

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 40. peatükis reguleeritud hagi tagamine on oluline menetluslik instituut Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 lõikes 1 kehtestatud igaühe kohtusse pöördumise põhiõiguse efektiivseks realiseerimiseks. Kaebeõigusega on tagatud mitte ainult ligipääs kohtule, vaid isikute võimalus kohtumenetluses oma õigusi maksma panna. Hagi tagamise abinõude kohaldamise eesmärk ongi tagada, et kohtuotsuse täitmise ajal oleks kostjal hageja nõude rahuldamiseks väljanõutav ese alles või rahasumma olemas.

Võlausaldaja kaitse rõhutamisega ei saa samas unustada teise poole ehk võlgniku piisavat kaitset, kelle õigusi tuleb hagi tagamise korral võlausaldaja võimaliku nõude rahuldamise kindlustamise eesmärgil piirata. Vaidluse poolte huvide tasakaalustamiseks on seadusandja näinud ette hagi tagamist taotlenud poole kohustuse hüvitada TsMS § 391 lõikes 1 sätestatud eelduste olemasolul teisele poolele hagi tagamisega tekitatud kahju. Sellega pannakse hagi tagamise riisiko hagejale, kellel tuleb kanda hagi tagamise abinõude võimaliku õigustamatu rakendamise riski, mis kaasneb kostjale piirangute seadmise või kohustuste panemisega enne lõpliku kohtulahendi tegemist.

Artiklis analüüsitakse hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise kohtupraktikat ja selle muutusi ning tehakse ettepanekuid ebaselgete küsimuste lahendamiseks. Seejuures kasutavad autorid võrdlevalt Saksa õiguskirjandust ja kohtupraktikat, sest TsMS § 391 lõike 1 eeskujuks oli Saksa tsiviilkohtumenetluse seadustiku (sks Zivilprozessordnung, ZPO) § 945.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse