Kokkuvõte

Artiklis käsitletakse Riigikohtu moodustamise aluseks olnud õigusaktide kujunemist ja nende rakendamist riigikohtunike ametisse nimetamisel. Aastatel 1919–1933 nimetas Eesti kõrgeima kohtu esimehe ja liikmed ametisse seadusandja (alguses Asutav Kogu, hiljem Riigikogu). Riigikogule esitas kandidaadid enamasti Riigikohtu üldkogu – alguses üks või kaks, hiljem Riigikogu nõudmisel vähemalt kaks kandidaati kohale. Alates 1934. aastast nimetas riigikohtunikud ametisse riigipea, kes oli seotud Riigikohtu üldkogu esitatud kahe, uue kohtuteseadustiku jõustumise järel 1938. aastal kolme kandidaadiga. Nimetamise korrast peeti üldiselt kinni ja riigikohtunike ametisse nimetamine ei olnud märkimisväärselt politiseeritud. Esimesel tosinal aastal otsis Riigikohus uusi liikmeid sihtotsinguga ja oli raskustes sobivate soovijate leidmisega. 1930. aastate keskpaigast alates korraldati avalikud konkursid, mis muutusid aasta-aastalt üha osavõtjaterohkemaks.

• Eesti õiguse ajalugu
,
• põhiseadus
,
• kohtute sõltumatus
,
• kohtunike ametisse nimetamine
,
• Riigikohus