Menüü

Kokkuvõte

Artikkel jätkab kaasprofessor Anneli Soo algatatud diskussiooni karistamise alustest (Juridica 2022/3). Autor alustab mõne põgusa kriitilise märkusega A. Soo kõnealuse artikli suhtes, seejärel aga liigub aga kriitiliselt radadele, mida A. Soo enda artiklis käsitlenud ei ole. Põhilised arutluskäigud A. Soo artiklis seonduvad süüga ja ega karistusõiguses ju midagi süüst ilusamat-suuremat-tähtsamat olla saagi. Autor otsib vastustust küsimustele, et kas need argumendid, mis väidetavalt tingisid 1907. aastal Reinhard Franki revolutsioonilise tegevuse psühholoogilise süü mõiste „represseerimiseks“ ja selle asemele n-ö normatiivse süü mõiste juurutamiseks on tänaseski vaates neutraalsele kõrvalseisjale arusaadavad ja veenvad ning kas normatiivne süü mõiste on oma enam kui 100-aastase eksistentsiga lootusi õigustanud (s.t kujundanud nii süü mõiste määratlemisel kui ka laiemalt kuriteo asjaolude selgitamisel kristallselge olukorra) või on hoopis põhjust, alustuseks vähemalt Eestis, vahepealseid eksisamme naeratades tunnistada ja hakata diplomaatiliselt kaaluma tagasipöördumist (kui just mingit väga kaunist ja seni proovimata kolmandat varianti horisondil ei terenda).

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse