Kokkuvõte

Artikli eesmärk on anda ülevaade, millised võimalused on patsiendil, kui ta pole rahul tervishoiuteenusega ja milline on Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis töötavate kohtuarstide-ekspertide (edaspidi: kohtuekspert) ja Sotsiaalministeeriumi juures tegutseva tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni roll tervishoiuteenuse hindamisel.

Kui patsient arvab, et saadud tervishoiuteenus ei vasta arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda pole osutatud oodatava hoolega, siis on Eestis võimalik valida kahe tegutsemisviisi vahel. Üheks võimaluseks on esitada avaldus Sotsiaalministeeriumi juures tegutsevale tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjonile ja teine võimalus on pöörduda politseisse või kohtusse. Tervishoiuteenuse hindamiseks määrab kohus tavaliselt eksperdiks kohtueksperdi, kuid sellest ei piisa alati ning eksperdiarvamuse andmiseks on vaja kaasata ka muu eriala arst. Kohtuarst on pädev andma hinnanguid, kui ekspertiis puudutab üldarsti ja kohtuarsti teadmisi.

Tervishoiuteenuse osutamisega võivad kaasneda soovimatud tagajärjed, mistõttu nende teemade lahendamiseks peab olema üheselt mõistetav õiguslik regulatsioon. Kõige mõistlikum lahendus oleks autori arvates tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 50² täiendamine, mis annaks tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamusele ka õigusliku tähenduse ja võimaldaks kasutada seda tõendina kriminaalmenetluses. Teine võimalus on kasutada tsiviilasjades lisaks tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamusele eriarsti kui asjatundja arvamust. Aastaid on räägitud vastutuskindlustuse süsteemist, mis annaks võimaluse kompenseerida tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tekkinud kahju patsiendikindlustusfondi ja kindlustusandja poolt. Pole kahtlust, et sellise seaduse olemasolu vähendaks patsientide pöördumist kohtusse. Autor loodab, et artiklis väljatoodud selgitused ja kitsaskohad annavad tõuke eri pooli kaasavaks aruteluks.

• tervishoiuteenuse osutamise leping
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• tõendid