Kokkuvõte

Pärandvara pankrotimenetlusega eraldatakse pärandaja vara õiguslikult pärija varast. Seekaudu tagatakse ühest küljest vara säilimine pärandvara võlausaldajate jaoks, teisalt piirab vara eraldamine pärijate vastutust pärimisseaduse (PärS) § 130 lõike 3 ja § 143 lõike 4 kohaselt. Pärandvara pankrotimenetluse mõte on, et selle tagajärjel ei saaks pärijate isiklikud võlausaldajad nõuda kohustuste täitmist pärandvara arvel ning pärandvara võlausaldajad ei saaks pöörata sissenõuet pärijate isiklikule varale.

Pärandvara pankrot oli enne maksejõuetusõiguse revisjoni reguleeritud väga napilt. Pärimisseadusest tuli pankrotiavalduse esitamise kohustus ja pärija vastutuse piirang (PärS § 130 lg 3, § 142 lg 6), pankrotiseaduse kahe sättega oli reguleeritud pärandvara pankrotiavalduse ja -hoiatuse esitamine (PankrS § 9 lg 2, § 10 lg 3¹). Varasem regulatsioon oli ebapiisav. Arvestades seda, et pärandvara pankrotimenetlus puudutab erivara, mitte õigussubjekti, vajasid täpsustamist juba pankrotivõlgniku, -võlausaldaja ja pankrotivara mõisted. Maksejõuetusõiguse revisjoni käigus valmis pärandvara pankrotimenetluse eriregulatsioon. Täiendused jõustusid 2021. aasta alguses.

Käesolevas artiklis käsitletakse esmalt pärandvara pankrotimenetluse taustaks olevat mõtet eraldada pärandaja ja pärija vara ning seejärel analüüsitakse pärandvara pankrotimenetluse regulatsiooni. Maksejõuetusõiguse revisjoni käigus tehtud muudatuste kõrval käsitletakse ka mõningaid õiguslikke probleeme.

• Maksejõuetusõigus
,
• Pärimisõigus