Kokkuvõte

15. juunil 2020 tegi Riigikohtu otsuse asjas 2-18-7821, mille kohaselt võib kollektiivlepingut laiendada selle pooleks mitteolevale tööandjale ainult juhul, kui viimane on laiendamisega nõus. Riigikohus viitab oma lahendis kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lõike 4 puudulikkusele, mis võib kaasa tuua kollektiivlepingu pooleks mitteoleva tööandja ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive, ning ei pea võimalikuks töötingimuste kehtestamist kollektiivlepingu laiendamise teel.

Töötingimuste kindlaksmääramist kollektiivlepingu laiendamise kaudu on maailmas praktiseeritud üle sajandi ning see on paljudes riikides oluline töösuhete reguleerimise viis, mida soosib ka Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO). Kuigi Eestis on kollektiivlepingu laiendamine olnud võimalik vaid 20 aastat ning valdavalt sõlmitakse meil ettevõtte tasandi kollektiivlepinguid, mida laiendada ei saa, mõjus Riigikohtu seisukoht paljude töötajate ja tööandjate ning nende organisatsioonide jaoks külma dušina.

Kollektiivlepingu laiendamise ebaõnnestunud regulatsioonist on õiguskirjanduses korduvalt juttu olnud ning teemaga on tegelenud ka mitu riigiasutust. Ometi püsivad 2000. aastast kehtivad kollektiivlepingu laiendamise reeglid tänaseni muutumatuna. Artikli autor analüüsib, millistel põhjustel on KLS § 4 lõigetes 4 ja 5 ettenähtud kollektiivlepingu laiendamise reeglistik kollektiivlepingu pooleks mitteoleva tööandja jaoks sobimatu ning mida teha, et Eestis oleks kollektiivlepingu laiendamine eesmärgipärane ning arvestaks kõigi poolte huve.

• kollektiivsed töösuhted