Kokkuvõte

Austraalias jõustus 1. detsembril 2012 plain packaging regulatsioon Tobacco Plain Packaging Act 2011, mis tegi Austraaliast ühtlasi esimese riigi maailmas, mis vastavaid piiravaid meetmeid kasutama hakkas. Antud regulatsiooni osas esitas Indoneesia septembris 2013 nõude konsultatsiooniks Maailma Kaubandusorganisatsioonile (WTO), et selgitada, kas piirangud, ennekõike kaubamärgi kasutamisõiguse piiramine, on legitiimsed ja proportsionaalsed meetmed, tagamaks rahvatervise kaitset, ja teenivad rahvatervise poliitika riiklikke eesmärke. Indoneesia seadis kahtlus alla, kas Austraalia uus tubakaseadus on lubatav ja õigustab ennast, arvestades ka WTO Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut (TRIPS), tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni ning tehniliste kaubandustõkete lepingust (TBT) tulenevaid õigusi ja kohutusi.

Mitu riiki (Ukraina, Kuuba, Honduras ja Dominikaani Vabariik) ühinesid Indoneesia nõudega moodustada vaidluseks vaekogu. Vaidluse jooksul ühines konsultatsioonidega rekordiline arv osapooli, sealhulgas ka Euroopa Liit, USA ja Venemaa. 28. juunil 2018 esitas vaekogu aruande, milles lükkas tagasi kõik nõuded, mida Indoneesia ja ühinenud riigid olid esitanud. WTO vaekogu ja apellatsioonikogu otsusega leiti, et rahvatervise kaitse eesmärgil kehtestatavad piirangud on õigustatud vaatamata asjaolust, et meetmed piiravad kaubamärgiõiguse kasutamist ja tõkestavad vaba kaubandust.

Artikkel analüüsib vaidluse käigus esitatud põhilisi argumente.

• kaubamärk
,
• majandushaldusõigus