Menüü

Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ja selle (võimalik) rikkumine loovutamisest keeldumise alusena Euroopa vahistamismääruse korral. Euroopa Kohtu 25. juuli 2018. a otsus asjas Minister for Justice and Equality vs. LM

Autor:
Number 2018 /10 | Lk 778-783

Kokkuvõte

25. juulil 2018 oli jälle kord võimalus rõõmustada neil, kes siiani on pidanud peaaegu automaatsena toimivat loovutamismenetlust Euroopa vahistamismääruse asjades inimõigusi põhjendamatult mittearvestavaks. Tee loovutamismenetluse inimõigussõbralikumaks muutmiseks Euroopa Kohtus algas 5. aprillil 2016, mil Euroopa Kohus langetas otsuse asjas Aranyosi ja Căldăraru. Selles lahendis leidis Euroopa Kohus, et kui loovutamine võib viia Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 ning vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumiseni vahistamismääruse teinud riigis, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus hindama, kas loovutataval isikul on oht sattuda sellise kohtlemise ohvriks. Selleks peab ta paluma vahistamismääruse teinud riigi õigusasutuselt kogu vajalikku lisateavet puudutatud isiku kaitsmise kohta. Kui vaatamata saadud teabele püsib vahistamismäärust täitval riigil kahtlus, et puudutatud isik ei ole vahistamismääruse teinud riigis kaitstud, peab ta vahistamismääruse täitmise edasi lükkama. Lahendi asjaolud tingisid küsimuse, kas selle põhimõtted kohalduvad ainult absoluutsetele õigustele, nagu seda on EIÕK artiklis 3 sätestatud õigus, või ka näiteks EIÕK artiklis 6 sätestatud piiratavatele õigustele. Lahendis Minister for Justice and Equality vs. LM vastas Euroopa Kohus sellele küsimusele jaatavalt Poola kohtusüsteemi reformide tõttu tekkinud olukorras, kus isikule ei pruugi olla tagatud õigus sõltumatule kohtumõistmisele.

Käesolevas artiklis antakse ülevaate nii LM-i otsuse faktilistest asjaoludest kui ka eelotsusetaotluses tõstatatud küsimustest, kohtujuristi arvamusest ja Euroopa Kohtu seisukohtadest ning analüüsitakse tekkinud õiguslikku olukorda.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse