Menüü

Kokkuvõte

Sundpärija kaitseks on enamikus Mandri-Euroopa riikides kehtestatud normid, mille abil püütakse takistada pärandajat sundosa suurust ja väärtust vähendamast nii surma puhuks tehtavate korralduste kui ka elavate vaheliste tasuta tehingute kaudu. Kui selliseid käsutusi on tehtud, siis on sundpärijal õigus pärast pärandaja surma (ning osas riikides ka tema eluajal) käsutuse esemeks olev vara tagasi nõuda või saada hüvitist.

Eestis kehtib pärandaja privaatautonoomia vaatepunktist liberaalsem süsteem. Esiteks on sundosa saajad defineeritud kindlate ja suhteliselt kitsaste kriteeriumide abil. Teiseks ei saa sundosa saaja nõuda osa pärandvarast või kindlat eset, vaid tal on üksnes rahaline (võlaõiguslik) nõue. Kolmandaks saavad sundosa saajad nõudeid esitada üksnes siis, kui pärandaja on teinud surmapuhuse korralduse (nt testamendi). Neljandaks annab pärimisseadus sundosa saajale nõude pärijate vastu; kas sundosast võivad teatud tingimustel tuleneda nõuded ka kolmandate isikute vastu, on ebaselge.

Artiklis selgitatakse eelkõige sihtasutustele vara üleandmise näitel, kas ja millised nõuded tekivad pärandaja abivajavate pereliikmete kaitsmise vajaduse tõttu isikute vastu, kellele pärandaja on vara enne surma üle andnud. Analüüsi peaks samas olema võimalik kasutada ka muudel juhtudel, kui pärandaja on enne surma oma vara tasuta käsutanud. Artikkel juhib tähelepanu kehtiva õiguse kitsaskohtadele ja võimalike tõlgendamisvõimaluste paljususele, mis autori arvates tasuks selgemate lahenduste nimel üle vaadata ja võimalusel paremini reguleerida.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse