Menüü

Kokkuvõte

Süüteomenetlustoiminguid teostavad ametnikud võivad olla pädevad samal ajal täitma erinevaid funktsioone ka korrakaitsetegevuses. Selline polüfunktsionaalsus on üheks järelevalve- ja süüteomenetluse toimingute piiritlemise probleemi peamiseks lähtekohaks. Riikliku järelevalve menetluse eristamine süüteomenetlusest omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Lisaks sellele on menetluste eristamine vajalik menetlust toimetava ametniku volituste ning pädevuste piiritlemiseks ja toimingu vaidlustamiseks pädeva kohtu määramiseks.

2011. aastal vastu võetud ning 1. juulil 2014 jõustunud korrakaitseseaduse üheks põhieesmärgiks oli selgelt eristada täidesaatva riigivõimu korrakaitse- ja karistusõiguslikke funktsioone ehk teisisõnu piiritleda järelevalvemenetlus süüteomenetlusest. Korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse § ga 58 täiendati kriminaalmenetluse seadustikku valdaja tahte vastase sisenemise, isikusamasuse tuvastamise, viibimiskeelu, sõiduki peatamise ning vahetu sunni kasutamise reeglitega. Eelnõu seletuskirja kohaselt oli muudatuste eesmärk eristada süüteomenetluse ja korrakaitsemenetluse raames tehtavad toimingud.

Käesolevas artiklis antakse ülevaade 1. juulil 2014 jõustunud muudatuste mõjust järelevalve- ja süüteomenetluse piiritlemise probleemi valguses. Autor peatub lähemalt isikusamasuse tuvastamise, vahetu sunni ning valdaja tahte vastase sisenemise normidel, sest viidatud muudatused mõjutavad kriminaalmenetluse toimetamist eelduslikult kõige suuremal määral.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse