Menüü

Kokkuvõte

Enamikus riikides on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamine kas välistatud või on selle nõude rahuldamise tingimusi oluliselt piiratud. Eestis aga on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõudeõigus seaduses sätestatud alates 2002. aastast, kui jõustus riigivastutuse seadus. Nõudeõigus on sätestatud riigivastutuse seaduse § 14 lõikes 1. Sätte kohaselt võib isik nõuda õigusvastase õigustloova aktiga või õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, kui lisaks tavapärastele kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldustele on täidetud vajalikud eritingimused: kahju peab olema põhjustatud avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise tõttu, rikutud kohustuse aluseks olev norm peab olema vahetult kohaldatav ning isik peab kuuluma eriliselt kannatanud isikute rühma.

Pärast esmast kehtestamist on riigivastutuse seaduse § 14 lõiget 1 ühel korral muudetud ning sätte praegu kehtiva sõnastuse loomine langes kokku Eesti liitumisega Euroopa Liiduga 2004. aastal. Euroopa Liidu õiguses kehtib Euroopa Kohtu loodud doktriin liikmesriigi vastutuse kohta. Riigivastutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt peeti riigivastutuse seaduse § 14 lõike 1 muutmisel silmas eesmärki, et säte moodustab samaaegselt nii eelkirjeldatud liikmesriigi vastutuse doktriinist tuleneva nõudealuse kui ka vastava riigisisese nõudealuse. Riigivastutuse seaduse § 14 lõike 1 sõnastust vaadates selgub, et see on koostatud liikmesriigi vastutuse doktriini otsesel eeskujul ja mitmed kriteeriumid on sealt sõna-sõnalt üle võetud. Need kaks asjaolu tekitavad aga mitmeid küsitavusi. Käesolev artikkel käsitlebki neid küsitavusi ja ka muid, puhtalt riigisisese päritoluga kitsaskohti õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude regulatsioonis.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse