Kokkuvõte

Rahvusvaheline õiguskord, nii nagu me seda praegu tunneme, kujunes välja pärast Teist maailmasõda ning selle alusdokumendiks on ÜRO põhikiri. Selle õiguskorra alustugedeks on relvastatud jõu kasutamise keeld ning riikide suveräänsus ja võrdsus, samuti inimõiguste austamine.

Sageli on nenditud, et 11. septembril 2001 algas uus ajastu; räägitakse terrorirünnakute järgsest paradigmamuutusest maailmas. Nii terrorism kui ka selle vastane võitlus omandasid uued, seni tundmatud mõõtmed, rahvusvahelisel tasandil tekkisid uued koalitsioonid. Ometi kehtib jätkuvalt ka raamatute raamatu tõdemus: „Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all.“ Kuigi räägitakse progressist ja püüeldakse rahu suunas, ei lakka maailmas võitlus mõjuvõimu, loodusressursside, territooriumide ja usu pärast.

Artiklis antakse esmalt lühike ülevaade jõu kasutamise regulatsiooni arengust ja analüüsitakse selle alusel uue aastatuhande kolme konflikti – Afganistani, Iraagi ning Liibanoni oma. Vaadeldakse lähemalt nende sekkumiste õigustamiseks toodud argumente ja otsitakse vastust küsimusele, kas me saame rääkida jõu kasutamise õiguse vähikäigust ning õiglase sõja doktriini taaselustamisest.

• Rahvusvaheline õigus