Menüü

Kokkuvõte

Põhiõiguste riive ja rikkumine toimub enamikul juhtudel avaliku võimu tegevuse tulemina, samas on põhiõiguste kaitse avaliku võimu põhiseaduslik kohustus. Sellise paradoksaalse olukorra lahendus võiks autori arvates tulla kolmanda sektori kaudu, kelle funktsiooniks võiks olla ka privaatsuse lubatavate piirangute kindlaksmääramine.

Avalik võim riivab privaatsust kõige laiemalt, sügavamalt ja tõsisemalt jälitustegevuse vahendusel ja teeb seda samal ajal vähemalt kahel rindel: esiteks mingit konkreetset privaatsusega hõlmatavat valdkonda riivates ja teiseks tegevuse salajasusega põhiõiguste riive vaidlustamist raskendades (kui mitte öelda välistades). Autor käsitleb jälitustegevuse süstemaatikaga seotud probleeme, küsib, kas ja kuidas kontrollitakse Eesti Vabariigis selle nõude täitmist, et jälitustegevus on lubatud vaid ultima ratio põhimõtet arvestades, vaatleb, mida kujutab endast tegelikult kuriteo matkimine jälitustoiminguna ning kas selle näol pole mitte tegemist kuriteole kihutamisega. Lõpetuseks selgitatakse, et paljudes riikides tuntud ja ehk olulisim jälitustoiming – andmepankade ristkasutus – on Eestis lubatud jälitustoimingute loetelust välja jäetud sihilikult.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse