Sulge
Mingist põhiõiguste süsteemi elemendist rääkimise teeb keerukaks
asjaolu, et teadupärast puudub üheselt aktsepteeritav arusaam
põhiõiguste geneetilise tekkepiirkonna – inimkonna
põhiväärtuste süsteemi – ehitusest. (Põhi)väärtused ei ole
vähegi üldaktsepteeritavalt tähtsuse järgi reastatavad. Ja ilmselt
ei saagi nad seda olla. Viimati sedastatu ühe võimaliku
põhjendusena võiks siinjuures eestikeelsest kirjandusest tsiteerida
Eero Loonet. Olles kõigepealt selgitanud, et mõistusepärasuse
vastandiks võivad olla nii mõistusevälisus kui ka
mõistusevastasus, märgib ta järgmist: „Siiani puudub
üldomaksvõetud ja hästi argumenteeritud vastus küsimusele, kas on
olemas „tõelisi“, seesmisi (intrinsic) väärtusi.
Teatavasti väitis David Hume, et faktiväidetest ei saa tuletada
hinnanguotsustusi ja et hinnanguotsustusi ei saa katseliselt kinnitada
hinnatava nähtuse uurimisega. Kui Hume’il on õigus, siis puudub
võimalus põhjendada millegi valimist alusväärtuseks ja seega
põhieesmärkide valikut, erinevalt eesmärkide hulga elementide
vahekorra uurimisest. Sellisel juhul sisalduks väärtustamises ja
eesmärkide valikus mõistuseväline koostisosa ja oleks mõttetu
(mitterakendatav) liigitus mõistuspärasteks ja mõistusvastasteks
väärtusteks või eesmärkideks.“ [1, lk 7].