Ülikoolide igasuvine parim uudis oli ja on värsked bakalaureused.
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 366 aastases ajaloos on olnud
igasuguseid aegu ja lõpetajaid ning vahel ei ole siin üldsegi
lõpetatud. Olen miskipärast veendunud, et lõpetajad anno
1998 on vägagi võimekad ja teotahtelised isiksused ning paljud
nende hulgast määravad Eesti juura tulevikku kümnendite pärast
olulisel määral.
Lõpuaktusel kätte antud bakalaureusediplomitel oli seitsmel märge
cum laude. Oluliseim on siiski tõdemus, et väga paljud
üliõpilased on pakkunud hetki, mille pärast ülikoolis töötamine
ei ole võrreldav ühegi teise institutsiooniga. Olgu nendeks siis
saavutused rahvusvahelistel harjutuskohtu jõuproovides, põhjalikud
käsitlused õigusproblemaatikas, mis on jõudnud võistlustöödena
konkurssidele või „Juridica“ veergudele, tegus (võib olla kohati
isegi ülemäära aktiivne) osalemine õigusloomes jne. Tänased
bakalaureused on jõudsalt toetanud tõdemust, et alma materi
sammaste vahel on inimeste hallolluse maht tunduvalt suurem kui nende
pea ümbermõõt.
„Juridica“ õnnitleb teiste lõpetajate hulgas eriti Katrin
Prükki, kes on viimased aastad tänuväärset tööd teinud ajakirja
tegevtoimetajana.
Meile kõigile on antud võimalus elus midagi ära teha. Tehtu võib
vähemalt mõttes raamida ja riputada välja vaatamiseks. Kindlasti on
seal õigeid tegusid, kuid ilmselgelt on võimatu teha ainult
õigeid tegusid. Ülikoolgi ei ole õigete vastuste ladu, kus
tudengite kohustuseks oli need riiulilt haarata ning pähe taguda või
vähemasti mäletada kohta, kust võetud sai. Praeguses Eesti
juuramaastikul on väga palju läbikäimata valdkondi, kus õiged
vastused mitte ainult ei puudu, vaid kohtagi, kust neid järgi
vaadata, pole olemas. Just värsketel lõpetajatel tuleb need vastused
formuleerida ja teisigi veenda, et pakutav lahendus on õiglane.
Üliõpilane tuleb ülikooli selleks, et mõtelda, arutleda,
katsetada... Üks teadmine, mida võiks siit sammaste vahelt minnes
kaasa võtta ongi oskus kahelda, sõnastada probleeme ja esitada
argumenteeritud ning adekvaatseid lahendusvariante. Tõe monopoli ei
saa olla kellelgi – ei õppejõul, ka mitte professoril ja muuseas,
isegi mitte juuraprofessoril. On argumenteeritud seisukohad, mille
tõele vastavust peavad kõik hinnata saama.
Ülikooli sammaste vahelt lahkutakse teadmistega. Igal juhul võiks
nende hulgas leiduda ka äratundmine, et bakalaureusekraadi saamisega
ei ole „meie püha ürititus ometigi lõppenud“. Kaasajal kipuvad
teadmised kohutavas tempos vananema (mõistagi ei ole juuragi siin
„püha lehma“ rollis) ning mõne aja möödumisel võite avastada,
et kogutud kandamist on paljugi kasutuskõlbmatuks muutunud. See ei
olegi suur häda, kui universitas’est endast on kaasa võtta
kogemus ja tahe teadmiste pidevaks täiendamiseks. Siis ei tohiks Teil
pind jalge alt kaduda ka juhul kui faktiteadmised leiavad koha
prügikastis.
Öeldakse, et maailma võlu on tema mitmekesisuses. Loodan, et
teadmiste otsimise põneval teel on lõpetajadki olnud piisavalt
taibukad selleks, et ülikooli päevil kordasaadetu meenutaks aastate
pärast triviaalset tõde: „Elu parimad aastad olid siiski
ülikooliaastad.“ Ilmselgelt jõuame kõik aega, kus Tartusse
sattudes avastad, et siis kui meie siin õppisime oli rohi Toomemäel
rohelisem, vihm tihedam, õllelgi oli õllemaitse ..., lisaks
musttuhat pisiasja ja pildikest, millest moodustus ja seisis koos üks
juuratudengi maailmanägemine.
Loengud on kuulatud, seminarid peetud, arvestused ja eksamid tehtud.
Lõputöögi kaitstud. Isegi naljad, mida õppejõud tavatsevad
rääkida on mitu korda kuuldud ja samavõrd püüdlikult kaasa
naerdud. Ring on täis saanud.
Jõudu ja edu uuteks saavutusteks!