Menüü

Kokkuvõte

Maailm meie ümber on pidevas muutumises. Mõnikord isegi nii kiires, et inimestel on raske sellega kohaneda ja olemasolev tundub seda enam säilitamisväärne. Uue omaksvõtmine võib olla seda ebameeldivam, kui see puudutab juba omandatud varaliste õiguspositsioonide kärpimist või äravõtmist. Paraku ei pruugi kord kehtestatud mudeli käigushoidmine olla jõukohane isegi riigi jaoks, iseäranis olukorras, kui elukeskkond on vahepeal palju muutunud.

Põhiseadus ei tohi takistada ühiskonna arengut, kuid teisalt on tema ülesandeks ka stabiilsuse ja õiguskindluse tagamine. Vaadates Eesti Riigikohtu praktikat, siis võib öelda, et õiguskindluse põhimõte ja selle alapõhimõttena õiguspärase ootuse põhimõte on ilmselt olnud selle lahendites ühtedeks enim viidatud printsiipideks. Nende põhimõtetega seotud otsuseid on isegi üllatavalt palju, mis annab alust rääkida juba mingis mõttes väljakujunenud kohtupraktikast. Väike pole nendegi lahendite arv, milles kõrgem kohus on kaebajaga nõustudes tunnistanud seaduse põhiseadusvastaseks just õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise tõttu. Käesolev artikkel üldistab olemasolevat kohtupraktikat, uurides seniste põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendite põhjal, milliste tingimuste esinedes tuleb Riigikohtu arvates eelistada isiku õiguspärast ootust demokraatiapõhimõttele ehk parlamentaarse rahvaesinduse suveräänsele õigusele oma poliitikat kujundada, sealhulgas varem langetatud otsuseid ümber vaadata.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse